Hommikusöök. Hommikul vaatame Trogiri kalasadamat ja pisut jalutame vanalinnas. Jõuame Spliti linna, kus ootab meid veel üks turistide magnet - Dioklektianuse Palee. Suurejooniline antiikne palee on ümbritsetud keskaegsete hoonetega, kirikute ja väljukutega. Edasine tee viib meid ainult viieks kilomeetriks Bosnia ja Hertsegoviinasse ning jätkub piki maalilist Dalmaatsia rannikut. Majutus hotellis** Montenegros Kotori linnas, fjordi kaldal.
Horvaatia lihtsalt on selline, et pean end aina kordama. Taas saareke, kitsad tänavad, punased katused, Itaalia hõng. Elu käis siin kreeklastel juba 380 BC linnas nimega Tragyrion, millest roomlased 78 AD Traguriumi tegid. Jälle Bütsants, saratseenid, ungarlased ja Veneetsia. 1997. aastast UNESCO nimekirjas. Vaid 10 000 elanikku. Vaatamist tahab kellatorn (ajanäitaja, mitte kirikukellaga), mis 1447 aastal Sv Sebastiani kiriku kabelist ehitatud. Mere väravate juures asub avatud galeriidega Kalaturg, hoone, mis juba 1527 aastal rajatud tollihoonena kaluritele. Veel on siin Kamerlengo loss ja St Marki kindlustorn, mõlemad veneetslaste ehitatud 15. sajandil. Tegelikult on peamine põhjus selle linna külastamiseks turg. Siin imetleme kõike põnevat, mida Aadria merest välja püüda võib ja ostame endale mõned merikarpidest suveniirid. Ja struudlid, mis keele alla viivad ja mis võrreldes igasugu kohvipoodidega ei maksa siin peaaegu et midagi. Juustuga ja kirssidega, juba tulebki ohjeldamatu struudliisu peale…
Horvaatia lihtsalt on selline, et pean end aina kordama. Taas saareke, kitsad tänavad, punased katused, Itaalia hõng. Elu käis siin kreeklastel juba 380 BC linnas nimega Tragyrion, millest roomlased 78 AD Traguriumi tegid. Jälle Bütsants, saratseenid, ungarlased ja Veneetsia. 1997. aastast UNESCO nimekirjas. Vaid 10 000 elanikku. Vaatamist tahab kellatorn (ajanäitaja, mitte kirikukellaga), mis 1447 aastal Sv Sebastiani kiriku kabelist ehitatud. Mere väravate juures asub avatud galeriidega Kalaturg, hoone, mis juba 1527 aastal rajatud tollihoonena kaluritele. Veel on siin Kamerlengo loss ja St Marki kindlustorn, mõlemad veneetslaste ehitatud 15. sajandil. Tegelikult on peamine põhjus selle linna külastamiseks turg. Siin imetleme kõike põnevat, mida Aadria merest välja püüda võib ja ostame endale mõned merikarpidest suveniirid. Ja struudlid, mis keele alla viivad ja mis võrreldes igasugu kohvipoodidega ei maksa siin peaaegu et midagi. Juustuga ja kirssidega, juba tulebki ohjeldamatu struudliisu peale…
Split võttis meid vastu üliväga tuulisena ja seda ütleb terve elu merelinnas elanud inimene, kes ikka teab, mis tuul tähendab. Olime üsna kindlad, et sellisele tormile peab vihm järgnema, aga ei midagi, õnneks jälitab päike meid ka sellel reisil nagu tavaliselt ikka. Koos Zadari ja Dubrovnikuga on Split kodusõjas enim kannatada saanud linn Horvaatias. Meie vilumatu turistisilm küll mingeid sõjamärke ei täheldanud. Spliti põhiline tõmbenumber on Dioklektianuse palee, mis hõlmab tervet umbes 215 x 180 m suurust kvartalit. Rajama hakati seda tõenäoliselt aastal 298. Kunagi tõusis merepoolne külg otse merest ja sealt poolt oli kindluspaleesse vaid üks sissepääs, mis viis otse maaalustesse keldritesse. Praegu on need lahedad katakombid, mille on loomulikult suveniirimüüjad täis parkinud, iidne laovärk ikkagi. Mis puudutab otse merest välja kasvamist, siis tänapäeval mahub palee ja mere vahele ikka päris lai palmialleega palistatud promenaad, kus kasvavad kõige jämedamad palmid, mida ma eales näinud olen. Otse loomulikult müüakse promenaadil superjäätist supervalikutes, millest me muidugi kuidagi mööda ei saanud. Hullem veel, me pidime isegi seda jäätiseküllust lausa filmima. Palee müüride vahele, mida kaunistavad 16 kindlusetorni ja milles lisaks mereväravale on veel kolm väravat: raudne, kuldne ja hõbedane, jäävad endine Dioklektianause mausoleum, mis nüüd on kasutuses katedraalina, palee varemeid ja uuemaid linnamaju, väljakuid. Kuldse värava taha jääb kena park, mille servas seisab Nini piiskop Gregori jubetumalt suur pronkskuju, mille suur varvas on nii umbes minu käelaba suurune. Seda varvast kõik turistid ka usinalt silitavad, loodetavasti kasvatab selline tegevus inimeste ajumahtu, sest piiskop on glagoolitsa autor. Kuju ise on loonud Ivan Meštrović 1929. aastal Dioklektianuse palee Peristüüli jaoks, kus see algselt ka seisis ja minu ettekujutuse järgi seal linnarahval hullult jalus oli. Aga linna taha parki ei pagendatud kuju 1954. aastal mitte selle pärast, linnal tekkis hoopis hirm, et pronkshiid vajutab oma varbad palee keldrisse ja lammutab kogu linna maha, kui seejuures pikali juhtub viskama. Samas, kui kuju seisis omal kohal 25 aastat ja iidne ehitis jäi siiski täie tervise juurde, siis tekib tolleaegsete ehitajate vastu tõeline aukartus ja tänaste soss-seppade kätetööle ei taha mõeldagi mitte.
Montenegro (serbia keeles: Црна Гора, Crna Gora)
Splitist viis teekond Kotori, meie järgmise öömaja poole. Ja see osa meie reisist oli ikka täielik Germalo möödapanek, sest sõit mööda ranniku käänulist teed võttis pool päeva ja neil polnud loomulikult aimugi, et meie teekonda tunduvalt lühendav tunnel oli suletud. Samas jättis see sõit mööda Horvaatia, vahepeal 5km Bosnia ja Hertsegoviina ning siis Montenegro fjordi rannikut võrratu mulje. Väga maal(g)iline paik.
Kotoris ootas meid suur, esinduslik ja hullult kulunud nõukanostalgiline hotell, mida ilmselt peale valmimist nii umbes 70-ndail kordagi remonditud polnud. Igalt poolt koorus värvi, uksed-aknad sai jõuga kriginal liikuma. Mööbel tundus ka algsest hiilgeajast pärit olema ja põranda pühkimist kaks tärni ilmselt ei sisalda. Meie rõõmuks oli toas – ei maksa üllatusest pikali kukkuda - isegi raadio. Sellist imedikku polnud ma elus ennem näinud, meil kodus oli küll ikka kobedam kunagi, plaadimängijaga ja puha. Muideks, ega see riistapuu häält ei teinudki. Veel leidsime ühest sahtlist ilusa rohelise küünlajupi, mille otstarbe me ka järgmise päeva õhtul praktiliste kogemuste käigus selgeks saime. Vets täitsa oli olemas - see nööriga variant ja näguripäevi näinud vann. Kogu see asutis oli ühtlasi ummistatud 5 l veepudelitega, sest aeg-ajalt pidada veega probleeme olema. Meie igatahes riskisime vee varumata jätmisega ja seekord läks ka õnneks. Veel oli meie vannitoas konitoos, mida polnud pool aastat puhastatud või õigemini nende jaoks tähendas puhastamine ilmselt lihtsalt paari koni välja poetamist ilma lappi-näppu külge panemata. Selle jõletuse lennutasime prügikasti, mille kõrvalt me selle samas konditsioonis ka järgmisel õhtul leidsime, aga vähemalt hambaharja naabriks peeglilauale tagasi polnud haisupomm roninud. Voodid olid magamiskõlbulikud ja tegelikult on kole kahju, et neil pole võimalust niisugust maja korralikult ära remontida. Asub ju hotell imekaunis kohas, maja taga kohe fjord ujumiseks, fantastiline vanalinn, mille mõnuga läbi vaatamiseks kuluks paar-kolm päeva, suurepärane puhkamise koht.
Splitist viis teekond Kotori, meie järgmise öömaja poole. Ja see osa meie reisist oli ikka täielik Germalo möödapanek, sest sõit mööda ranniku käänulist teed võttis pool päeva ja neil polnud loomulikult aimugi, et meie teekonda tunduvalt lühendav tunnel oli suletud. Samas jättis see sõit mööda Horvaatia, vahepeal 5km Bosnia ja Hertsegoviina ning siis Montenegro fjordi rannikut võrratu mulje. Väga maal(g)iline paik.
Kotoris ootas meid suur, esinduslik ja hullult kulunud nõukanostalgiline hotell, mida ilmselt peale valmimist nii umbes 70-ndail kordagi remonditud polnud. Igalt poolt koorus värvi, uksed-aknad sai jõuga kriginal liikuma. Mööbel tundus ka algsest hiilgeajast pärit olema ja põranda pühkimist kaks tärni ilmselt ei sisalda. Meie rõõmuks oli toas – ei maksa üllatusest pikali kukkuda - isegi raadio. Sellist imedikku polnud ma elus ennem näinud, meil kodus oli küll ikka kobedam kunagi, plaadimängijaga ja puha. Muideks, ega see riistapuu häält ei teinudki. Veel leidsime ühest sahtlist ilusa rohelise küünlajupi, mille otstarbe me ka järgmise päeva õhtul praktiliste kogemuste käigus selgeks saime. Vets täitsa oli olemas - see nööriga variant ja näguripäevi näinud vann. Kogu see asutis oli ühtlasi ummistatud 5 l veepudelitega, sest aeg-ajalt pidada veega probleeme olema. Meie igatahes riskisime vee varumata jätmisega ja seekord läks ka õnneks. Veel oli meie vannitoas konitoos, mida polnud pool aastat puhastatud või õigemini nende jaoks tähendas puhastamine ilmselt lihtsalt paari koni välja poetamist ilma lappi-näppu külge panemata. Selle jõletuse lennutasime prügikasti, mille kõrvalt me selle samas konditsioonis ka järgmisel õhtul leidsime, aga vähemalt hambaharja naabriks peeglilauale tagasi polnud haisupomm roninud. Voodid olid magamiskõlbulikud ja tegelikult on kole kahju, et neil pole võimalust niisugust maja korralikult ära remontida. Asub ju hotell imekaunis kohas, maja taga kohe fjord ujumiseks, fantastiline vanalinn, mille mõnuga läbi vaatamiseks kuluks paar-kolm päeva, suurepärane puhkamise koht.
Esimesel õhtul tegime kohe ka pisikese tuuri mööda fjordi kallast vanalinna poole, umbes paarkümmend minutit kõndimist. Kuna meil kaarti polnud, siis väga linnatänavate rägastikku sukelduma ei hakanud. Põhiliselt imetlesime reidil seisvaid jahte. Hotellis tagasi, proovisin ikka selle fjordi vee ka ära. Väga mõnus selge vesi ja mõnu tipp oli muidugi soola puudumine. Nägime ka paari krabi vees ukerdamas, seega polnudki veel liiga hilja ja pime ujumiseks.
Siinkohal oleks vist paslik mainida, et kõik rariteetidest klõpsitud pildid, mis ma selles üllatusterohkes hotellis tegin, läksid aia taha. Justkui miraaž oleks olnud! Kusjuures seal vahel teistest objektidest tehtud pildid on täiesti normaalsed.
No comments:
Post a Comment