1. päev 28.07, reede

Koguneme Tallinna lennujaamas kell 16.00. Kel 17.30 -19.25 (Eesti) otselend Tallinn-Basel). Majutus hotellis*** Šveitsis, Vierwaldstätter See järve kaldal.

Eesti
Reisi algus polnud küll roosiline. Kõigepealt saime teada, et meiega sõidab vale giid – Heigo asemel hoopis mingi tädi (Kersti Lossmann). Siis saime tünga lennukiga! Eesti Õhu asemel tuli ette hoopis vist Prantsuse lennuk. Tõsi, see oli hoopis suurem lennuk ja vastupidi kitsile Eesti Õhule andsid nad meile ilma lisatasuta isegi süüa! Aga välja lendasime kihu enam kui pool tundi hiljem. Tagatipuks selgus Baselis bussi istudes, et meie kohad on tagumisel istmel! Olime ikka täiega nördinud! Ja väga üllatav, sest olime reisi broneerinud ikka väga varakult. Hiljem siiski selgus, et tagumisel istmel töötas jahutus päris hästi, nelja peale oli laiutamiseks üks lisakoht, tagumisest aknast avanes suurepärane vaade ja filmimiseks oli see ideaalne laiekraan. Aga see prügikast! Õnneks tuli see akna alune topsik peale pisukest jalgadega nügimist ja nihelemist täitsa kergesti seina küljest lahti. Peale reisi sai selle ka kergelt uuesti seinaga ühendada.

Šveits (ametlikult Swiss Confederation)
Baseli lennujaamas on lõputud koridorid, mida mööda me lentsisime oma kottide juurde, igal hetkel vaateväljas vähemalt kaks kella, kõik Rolexid. Šveitslased on igatahes nutikad tuletamaks kõigile saabujaile kohe esimesest hetkest meelde, mille poolest nad maailmakuulsad on. Kellad ongi esimene Šveitsi mulje. Muidugi lennuki aknast heidetud pilk välja arvatud – kogu vaade paistis ikka väga roheline, raske oli arvata, et tegemist suuremat sorti linnaga.

Ööbimispaika Vierwaldstätter See järve äärde on Baselist (100 000 elanikku) umbes 100 km. Järv on lääne-ida suunas 50 km pikk. Bosch (booš), külake, kus ööbisime, on tõeliselt armas – pargid, paari-kolme kordsed majad aedadega ja parktänavad järve kaldal, taamal ümberringi kõrguvad mäed. Hoolimata hilisest kohalejõudmisest ei mallanud me kuidagi tõesti mõnusasse hotelli jääda. Tahtsime ju kangesti tuledes järve näha. Vastupidi ootustele polnud tulesäras järv mingi vaatamisväärsus, küll aga saime aimu, et sama tee tuleb filmimiseks ette võtta hommikul. Ja üllatus-üllatus, meil tuli sõita siia väikesesse Šveitsi külla, et tuttavaks saada kahe reisikaaslasest Nõmmekaga! Igatahes oli meil tõeliselt lõbus ja mõnus õhtu, kuigi tibas veidi vihma. Suurema sabina ajaks jõudsime juba oma ringkäigult tagasi. Elu nali muidugi, et läksime kottpimedas lastepargis põleva suitsukoni peale seda jaaniussikest peaaegu lausa katsuma! Veel oli üllatav, et need vähesed kohalikud, kes nii hilja üldse väljas liikusid (ilmselt käisid ujumas), ütlesid meile tere. Lihtsalt niisama, käigu pealt. Meiesugustel tuimadel Eestimaa tümikatel ei jõudnud see kohe päralegi, aga mõnus oli tunda küll, et olime sinna külla justkui ammu oodatud külalistena saabunud.

2. päev 29.07, laupäev

Hommikusöök hotellis. Sõidame läbi Šveitsi Alpide. St. Gothardi kuru kaudu jõuame Itaaliasse, kus teeme peatuse Garda järve kaldal, maalilises Sirmione linnas. Külastame Euroopa kõige ilusamaid, Postojna koopaid. Sõidame koobastes elektrirongiga ja teeme jalutuskäigu, imetledes seda hiigelstalaktiitide ja maaliliste järvedega loodusimet. Pärast koobaste külastamist vaatame omapärast Predjama lossi, mis valvab sissepääsu suurde koopasse. Õhtuks jõuame Opatijasse. Majutus rannahotellis***.

Šveits
Peale kellade on Šveits kuulus veel 100 muu asjaga – šokolaad, nescafe, juustud, noad… Nende juurutatud on ammulaskmine ja bobisõit. Iga 1600 elaniku kohta on neil üks pank. Kõvade leiutajate ja inseneridena läheb šveitslaste arvele köisraudtee ja kanged sillameistrid on nad kogu Euroopas. Valdavalt on elanikkond saksa keelne, räägitakse allemandi dialekti. Poliitilises mõttes on üsna imelikud. Kohalik rahvas võib näiteks oma kantonist aasta jooksul ära olla vaid loetud arv päevi. See-eest ei anta jälle kellelegi kergekäeliselt kodakondsust, selle taotlemise esimene eeldus on 25 aastat eelnevalt Šveitsis elamist-töötamist. Üldiselt on kantonitel vaba voli ise omi asju ajada-otsustada, riiklikult on reguleeritud vaid välissuhted ja riigikaitse. Riigikaitse süsteem on kah super – peale esimest tiiru sõjaväes tuleb igal aastal käia kordusõppustel, kusjuures munder ja relv on igaühel kodus olemas. Ka peab olema kodus mingi teatud toiduvaru nii, et jaguks kogu perele mingiks iks ajaks häda korral.

Šveitsi hommik äratas meid ohjeldamatu kirikukellade kolinaga, millel ei paistnudki lõppu tulevat ja mingit süsteemi olevat. Iseenesest polnud meil varase ärkamise vastu midagi, tahtsime ju kaameraga veel tiiru külale peale teha, aga meie suureks meelehärmiks 5-6 paiku oli seal mägede vahel veel täitsa pime. Kappasime alles hämaras järve äärde, et kohe esimese valgusega kõik ilus kaamerasse püüda ja saime sellega üsna täpselt ärasõiduks valmis.
Vierwaldstätter See asub Luzerni kantonis, kusagil sealkandis nägime termomeetrit, mis näitas 28°C. Ees ootas umbes 800 km bussisõitu mööda superteid üle Alpide. Õigupoolest sõitsime Alpidest üle läbi Gotthardi mäekuru tunneli. Nagu šveitslastele kohane, on tunneli esimene 510 m pikkune osa selline põnev galeriisarnane, kogu tunnel on 7 km pikk. Tegelikult ongi see ainus võimalus siit üle Alpide pääseda ja kuna tulemas oli nädalavahetus, siis siin hakkas mõranema meie lootus veel täna plaani kohaselt välja kuulutatud Postojna koobastesse jõuda. Järjekord enne tunnelit oli 2 km pikk, nautisime laiekraani vaadet, mis oli tõesti võrratu ja filmisime ummikulisi. Kui lõpuks mäekurust läbi pääsesime, kulgesime edasi mööda ristsõnadest tuntud Uri kantonit, mis on ainsana itaalia keelne. Juba märkasime seda Itaalia lähedust ka teeäärsetest ehitistest. Sõitsime mööda Lugano linnast ja Lugano järvedest, läbisime Chiasso piiripunkti ja olimegi Itaalias.

Itaalia (itaalia keeles Repubblica Italiana)
Seekordseks esimeseks Itaalia emotsiooniks oli hetkeks mägede vahelt vilksatav itaallaste kuulus Como järv. Siit pole enam palju maad meie tänase esimese peatuspaigani Garda järve ääres.

Garda järve ulatub pisike Sirmione maanina, millel asub 13. sajandist pärineva vallikraaviga Rocca Scaliegra kindlusloss, 15. sajandist kuulsate teatri La Scalade suveresidents. Maanina on nii kitsas, et meri tuleb mõnesaja sammu järgi igalt poolt vastu, võrratu jahisadam, kõikvõimalikke värvi oleandrite alleed mere ääres ja tuntud headuses Itaalia jäätis. Kusagil Sirminone ja Verona vahel näitas termomeeter 35°C. Itaalia oli täielikult umbes ja Postojnaga tuli lõplikult hüvasti jätta. Lohutuseks tegime peatuse Trieste lahe rannikul Castello del Miramare lossi juures, mis asub Trieste linnast 8 km kaugusel. See sinise Aadria mere kaldal olev valge loss upub rohelise aia lopsakusse. Algselt oli park 22 ha, nüüd vaid 3-4 ha alles, aga ikkagi vägev - plataani ja oleandri alleed, Austraalia hüperpikkade okastega männid... Kindluse lasi rajada 1856-60 Habsburgist ertshertsog Maximilian oma suvekoduks mõni aeg enne seda, kui ta Mehhikos mõrvati. Ta oli Mehhiko valitseja, sest tol ajal kuulus osa Mehhikost Austria-Ungarile. Franz Joseph I oli Maximiliani vend, abielus oli Maximilian Belgia Charlottaga. Lossi kõrval on sadam, kuhu omal ajal saabusid Maximiliani laevad otse Mehhikost. Armas koht, kust avaneb suurepärane vaade meie sihtmärgist Istria poolsaarele: kõigepealt on näha Trieste linn, mida horvaadid nimetavad Trst (mis nõmedik ometi mõtleb välja nii ebasuupärase nime!), siis 27 km Sloveeniat ja edasi juba Horvaatia.

Peale pikalt venivat ummikulist teekonda saime lõpuks Triestest läbi. Tegelikult oli see üsna armas mere ja ühtlasi ka ranna äärne tänav, mida me vaikse venimise pealt mõnuga filmisime.

Horvaatia (horvaatia keeles Republika Hrvatska)
Kõigepealt oleks vist mõistlik mõned kasulikud sõnad omandada:
dobro vetšer dobro jutro dobar dan laku notši da ne veliko malo
živieli-terviseks hvala-tänan moliv-palun koliko košta-palju maksab sladoled-jäätis
kulas-sissepääs izlas-väljapääs zahod-vets muški, šenski
Veel oleks mõistlik sotti saada kohalikust rahast. Raha nimed on säilinud väga vanast naturaalmajanduse ajast. Kuna tähendab kärbi nahka ja lipa pärnapuust klotsi. Keskmine palk 5800 kunat, töötuid 28%. 1 EUR = 15,687 EEK = 2,275 HRK
Rahvaarv ligi 5 miljonit, kusjuures pindala on Eestist ainult umbes 11 000 km² võrra suurem. Suurimas linnas Zagrebis elab 780 000 inimest, suuruselt teine linn on Split vaid 200 000 elanikuga, kolmas tööstuslinn Rijeka 168 000 elanikuga ja siis vist järgnebki juba Pula 80 000 elanikuga. Saari on 1180, millest 100 asustatud. Sõda peeti viimati 1991 – 1995.

Kuna ajahäda ei lubanud esimese päeva programmi täita ja Sloveenias ringi vaadata, siis lihtsalt natuke aknast filmisime ja ootasime kannatamatult, millal oma Opatija koju jõuame.
Kodu on võimas Tito aegne vipide hotell. Lubatud *** asemel on olemas hoopis ****. Seebid, šampoonid, isegi vannimüts ja 8 korruse mereveebasseinis antakse kasutamiseks rätik ja jalatsid. Ainult kohvi ja aurusauna eest tuleks juurde maksta. Basseinist saab katuseterrassile patseerida ja vaade on super. Ega Opatijal peale 12 km rannaallee ja paari pargi suurt muud pakkuda polegi. Opatija on oma nime saanud 14 saj benediktiinide kloostri järgi, mille asemel seisab nüüd 1506. aastal ehitatud Sv Jakovi kirik. 1845. aastal ehitas Rijeka aadlimees Iginio Scarpa suure pargiga uhke Villa Angiolina, millest sai Opatija esimene hotell. Paar aastat hiljem külastas Opatijat Austria keisrinna Maria Anna ja kiiresti läks moodi siin suvitamine. Austriast Rijekasse rajati raudtee ja sealt Opatijasse omakorda trammitee.

Esimesel õhul jõudsime siiski pisikese jalutuskäigu teha ja siis enne sulgemist kell 23.00 ka basseinis ujuda. Basseinist sai meie lemmikkoht Opatijas. Päeval oli muud sebimist ja põhjamaalastele tunduski hotelli basseinis ujumine mõnusama jahutusena, kui lauspäikese käes keedetud merevees ulpimine.

3. päev 30.07, pühapäev

Hommikusöök hotellis. Opatija on Horvaatia kõige populaarsem ja elitaarsem merekuurort – juba sajand tagasi peeti seda tänu suurepärasele mikrokliimale tolleaegse Euroopa parimaks kuurordiks. Populaarsust lisas seegi, et siin armastasid aega veeta Euroopa kroonitud pead, eelkõige Austria-Ungari keisrid. Siin ühilduvad moodsa kaasaegse kuurordi miljöö ja klassikaline atmosfäär. Võib nautida kerget puhkust rannas või minna jalutuskäigule mööda luksuslikke promenaade, et imetleda lõunamaist taimestikku ja melu. Sõidame Krki saarele. Vana-Rooma aegsed varemed ja romantilised mägikülad, kõrgete kaljudega ümbritsetud pisikesed liivalaguunid, keskaegne frantsiskaani klooster ja mäetipus paiknev maaliline Vrbniku linnake. Keset kaunist loodust peame meeleoluka pikniku. Võimalus degusteerida kohaliku veini. Soovijatele pakume paadisõitu Košljuni saarele, kus kohalikud mungad on aretanud 500 taimeliiki, ja on huvitav, iga puu saarel on erinevat liiki. Õhtuks jõuame tagasi Opatijasse. Võimalus tellida rahvuslik õhtusöök kohaliku muusikaga. Majutus samas rannahotellis.

Sloveenia (sloveenia keeles Republika Slovenija)
Vot sellised lubadused siis kolmandaks päevaks, mis kõik otse loomulikult ära jäi, sest Postojna koopaid ohvriks tuua oleks olnud küll väga narr. Mulle olid need elus kolmandad koopad näha, aga vapustuse sain ikkagi. Koopaid on 20 km ja asuvad need kolmel tasandil. Rahvale ilma eritellimuseta näidatakse viit kilomeetrit, millest algul 2 km sõidetakse rongiga, siis 1 km jalutuskäik ja jälle 2 km rongiga, kokku 1,5 tundi. Kordamiseks asi, mis ikka ja jälle segi läheb: stalaktiidid ripuvad laest, stalakmiidid kasvavad põrandast ja kokku kasvanult on need stalakmaadid. Koobaste olemasolu teati küll ka varem, kuid 1818 aastat saab pidada koobaste täies ulatuses avastamise aastaks. Habsburgi keiser Franz I oli koobastest eriliselt huvitatud ja peagi korraldati seal kroonitud peadele balle. Praegu peetakse siin speleoloogide ehk siis maakeeli koopauurijate konverentse ja ühes superhallis, kus kaja kestab mu mäletamist mööda 6 sekundit, korraldatakse kontserte. 1857. aastal valmis raudtee Viinist Triestesse ja huviliste vooril ei paistnud enam lõppu. Iga külastaja pidi endast kohalikule n.ö poodnikule ette teatama, tellima valgustuse ja giidi ette ja loomulikult oli see huvireis tasuline. Aastal 1872 valmis ka koobaste sisene raudtee kahekohaliste lükatavate vankrite jaoks. Koobastes on ühtlane temperatuur 13°C ja väljudes tundub 29°C juures ainuvõimalik variant istuda varjus ja kühveldada jäätist. Seda varianti me ka nautisime ja aru ma ei saa, millest meil küll siin Eestis jäätist tehakse. Kõik need Itaalia, Hispaania ja Horvaatia jäätised oma miljoni maitsevariandiga on lihtsalt super või tuleb see tunne kuumusest?

Postojna koobaste lähedal asub Predjama loss, mis justkui kasvab välja 123 m kõrgusest kaljust. Tänini säilinud loss on valminud 16. sajandil, kuid loss on sellel kohal olnud juba aastast 1202 ja lossiga seotud legend jutustab julmast röövlist rüütel Erasmusest, kes elas 15. sajandil.
Kuna siinkandis ei pääse tunnelitest ei üle ega ümber vaid ikka ainult läbi ja paljud neist on üsna lühikesed valgustamata jupid, siis üks väärt nõuanne: tunnelis tuleb plaksutada, sest selle tegevuse juures pole võimalik naabritelt varastada ega ka naabrit kabistada. Ja siinkohal lõppeski meie Sloveenia seiklus, mis oleks pidanud olema juba eile.

Horvaatia
Tagasi oma Opatija kodus, tegime linnakesele ja selle putkamajandusele tiiru peale. Kusjuures just õhtu saabudes see putkanduste värk alles õige hoo sisse saabki, palavaga ei viitsita ju eriti rabeleda. Ja hämaras kiskus aga jälle katusebasseini poole. Pimedas ju merre ei kipu seda enam, et merepõhi on hullult kivine ja siilikuid pidada ka olema. Me küll kusagil ühtki ei näinud või lihtsalt ei osanud neid ära tunda. Hommikul me tegelikult juba käisime merega tutvust tegemas ja varbaid veristasime kah juba mõlemad. Meie hotelli juurest viib redel kohe hullsügavasse vette ja mina seal ujumisega hakkama ei saanud, aga tütar mul paneb oma morska kasvõi ulgumerel.

4. päev 31.07, esmaspäev

Hommikusöök hotellis. Külastame Pula linna, kus on säilinud suur Vana-Rooma aegne areen. Külastame kirevat turuplatsi Rovinjis, kus saab osta kohalikku juustu, viinamarju ja muud. Mereäärses Poreci linnas vaatame veneetsiapärast arhitektuuri ja mosaiikidega kaunistatud basiilikat. Viinamarjakasvatuspiirkonna läbimise järel avaneb imeilus vaade Aadria merele ja Horvaatia arvukatele saartele. Külastame künka peal asuvat, mitmete kunstnike lemmiklinna Motovuni. Majutus samas hotellis Opatijas, kus eelnevatel öödel.

Vat see päev polnud enam miskine petukaup ja läks kõik täie ette. Päevakorras oli Istria poolsaar.

Kõigepealt külastasime mütoloogiast Argonautide kodulinnana tuntud 3000 aasta vanust Pulat. 1-2 sajandil Rooma riigi linn arvatavalt 35-50 tuhande linnakodanikuga. Siia hulka ei ole arvatud orje, seega võiks arvata, et tol ajal elas linnas rahvast üsna sama hulk kui praegu – 80 000. Pula linna uhkus on kahtlemata Rooma aegne amfiteater, mis on üks kuuest tänapäeval eksisteerivast amfiteatrist. Teater rajati Claudiuse ajal ja laiendati 79. AD Vespasianuse ajal, mil see mahutas 23 000 vaatajat ja sissepääse oli paarikümne ringis. Caligula valitsuse ajal olevat mänge korraldatud 300 päeval aastas, kusjuures need olid vaatajaile tasuta, maksma pidi kulutused linn. Päris täies hiilguses teater säilinud ei ole - keskajal kasutati ehitist viljaaida ja ka hobusetallidena, samuti on osa teatrist leidnud uue elu lossimüürides. Siiski mahutab teater tänapäeval 5000 pealtvaatajat ja paistab väljast üsna imposantne. Aga sisu tundub jah võrreldes Colosseumiga hõredavõitu. Pulas sõime ikka jälle jäätist ja pildistasime selliseid nõukahõngulisi monumente – mingi kahtlase sisu ja väärtusega ankur ilusa pargi servas ja võidukas madrusest hääletaja amfiteatri taustal. Ühe üllatava leiu tegime veel - täiesti amfiteatri kõrval seisab tõeline kummitusmaja, millest pilt kahjuks välja ei tulnud (ikkagi kummitus!), aga filmi sisse siiski jäi. Veel väärib Pula linnas vaatamist 1. saj BC triumfikaar ja 1. saj AD tempel, mis on 17 m pikk ja 6 m lai.

Vahepeal jõudsime teha mõnusa ujumispeatuse ei tea kus. Paik oli mõnusalt inimtühi rand väikelinna serval. Igatahes on merre pääsemine Horvaatias ikka täiesti võimatu. Sealse ranna suhteliselt peenikese ja terava kiviklibu eelistasin Nike kingades ületada ja nendes ma siis ujusin kah. Vesi ise oli väga mõnus, hästi läbipaistev ja veel mitte liiga soe.
Järgmine peatus Rovinj. Praegu elab siin 15 000 elanikku. See on kunagi roomlaste poolt saarele rajatud sadam. 1763. aastal täideti meri ja saar ühendati mandriga. Peale Rooma, Bütsantsi ja Frangi riikide võimu järgnenud pikk (1283-1797) Veneetsia periood on linnakesest kujundanud eheda Itaalia. Keset saart olevat künkakest troonib Sv Eufemije katedraal, selle ümber on tihedalt punaste katustega maju, mille vahelt mitte väga kitsad trepptänavad otse merre viivad. Veneetsiast tuttav tunne selle vahega, et siin vist lausa paadiga majja sõita ei saa. Selles linnas saime ka kaks täiesti uut kogemust. Katedraali 61 m kõrgune torn on täpne Veneetsia Püha Markuse kellatorni koopia, vaid veidi väiksem, kuid siiski Istria kõrgeim. Katedraali torni viiv trepp algab mõne tubli kivimürakaga, mis meid muidugi trepi tõelise olemuse suhtes täiesti eksitas, sest sellele järgneb väga järsk peaaegu püramiidjaks kulunud puuastmetega taevaredel, mis viimasel paaril meetril punaseks võõbatud tuletõrjeredeliks üle läheb. Nii vaevast ronimist pole meil ennem küll ette tulnud, aga vaade oli võrratu nagu sealkandis ikka. Ja kui me siis lõpuks oma taevateelt alla saime ja kiiresti esimesse vetsu punusime, kasseeriti meilt tavalise 2 kuna asemel 4. No mõtlesime sõna otseses mõttes, et p…sse need paar kuna, häda oli kokkuhoiuks liiga suur. Meie üllatuseks pisteti peale täiesti korras ja normaalse vetsu külastamist mõlemale pihku postkaart katedraali pildiga, mis reeglina igal pool 2 kuna maksiski. Meil ikka juhtub! Ja lõpuks Rovinjis on ka täitsa arvestatav turg, siit ostsime omale esimesed virsikud ja viinamarjad siin Horvaatia pinnal, nämma.

Poreči kohta kehtib kõik see jutt, mis eelnevalt juba räägitud: ikka roomlased, bütsantslased, frangid ja siis veneetslased. Samuti pisikesel poolsaarel tihedalt punaseid katuseid, kitsad väga itaaliapärased tänavad ja võrreldes eelmiste linnadega rohkem veneetsia gootikat. Kunagi oli siin Veneetsia Vabariigi keskus. Suurim vaatamisväärsus on varakristlik 4. saj Bütsantsi stiilis Euphrasia basiilika, mida me ka mõnuga vaatama-filmima asusime. Järsku tõusis kõva kisa ja meid saadeti lärmi saatel kiiresti välja. Õnneks me jõudsime juba põhilise kaadrisse püüda. Oma 10 000 elanikuga Poreč sarnaneb eelmistele ka selle poolest, et siingi linnas seisab üks üpris võiduka olemisega pilotkaga hääletaja. Sellest linnast ostsime tütrele sünnipäevakingiks kuldketi jalgpalliga. Kauba peale kingiti meile poe logoga välgumihkel. Sel hetkel tundus kummalise kingitusena. Reisi viimasel päeval tõdesime, kui asjaliku ja vajaliku vidinaga ikkagi tegu on.

Edasi viis meie tee merepinnast 500 m kõrgusele 11 saj linna Motovuni. Teel sinna umbes 14.00 paiku jäi meile silma termomeetri hull näit 52°C. Sellesse linna sõit kujunes ümbersõitude tõttu hulga pikemaks, kuid see-eest ilmselt hoopis nauditavamaks käänulistel mägiteedel keerutamiseks. Motovuni kitsukesed tänavad ei võimalda sinna bussiga sisse sõita ja parkimiskohtki on täpselt vaid meie bussile paras. Motovuni jalgsi vallutates olime kindlad, et termomeeter ei valetanud poolt kraadigi mitte. Päris vana Motovuni keskust ümbritseb 13-14. saj originaalmüür. Linna suurenedes on hiljem ehitatud veel teinegi müür, mille 15. saj väravatorn ühendab ülalinna alllinnaga, mis ju ka tegelikult ülemine on, sest oleme ikka üpris kõrgel mäe otsas. See on tegelikult väga väike linn ja alalisi elanikke vist vaid mõni tuhat, küll pidada siin igasugu kunstnike lemmikpaik olema ja vaadet nautides ei pane see tõsiasi imestama. Vabu ja ühtlasi muidugi ka parajalt räämas maju paistab siin veel küllaga olema. Rahvast me siin üleliia ei kohta ja on mõnus avastada, et linna platsil peale meie mitte kedagi polegi. Kuna olime välejalgselt mäkke saanud, siis jõudsime täiesti inimtühjast linnaväljakust mõne pildigi klõpsida. Tegelikult teeb meele ikka väga nukraks tõsiasi, et igas vähegi huvitavamas paigas tungleb hullult rahvast.

Tagasiteel Opatijasse sõidame läbi Rijeka linnast. Tohutu suurte tööstusmaastike ja tõeliselt maotu ning õudse Lasnamäe taustal paistab siinne vanalinn läbisõitjale üsna mannetu. Samas mulje on ikka vapustav, nii suuri ja hulle kortermaju polnud küll ennem näinud ja erinäolisi tööstushooneid niisuguses kontsentratsioonis samuti mitte. Kogu selle nägemuse tegi veidigi nauditavamaks taas tohutu suur jahisadam vanalinna südames.

5.päev 01.08, teisipäev

Hommikusöök hotellis. Väljasõit Plitvička järvede rahvusparki, mis on Euroopa ühe kaunima loodusliku kohana kantud UNESCO nimekirja. Metsaga kaetud mäed, 16 kaskaadide ja koskedega ühendatud läbipaistva helesinise veega järve. Laevasõit ja kerge jalutuskäik kaunis looduses. Ööbime kesklinna hotellis** Šibenikus.

Väga armsast Opatija hotellist oli kahju lahkuda ja sisetunne ütles, et enam sellist luksust meile ei pakuta ka. Tagantjärgi teame, et iga korraga läksid öömajad ikka järjest põnevamaks. Tegime hommikul veel viimased pildid hotelli siseõues seisva Opatija sümboli koopia juures. See on naine kajakaga, kes seisab meres kaljul ja poseerib promenaadil patseerijatele tagumikuga. Hotellikoopiaga näost-näkku kohtudes paistis päris kena naine olema.

Seda päeva alustasime lohutussõiduga. Tegime Plitvičkasse sõidul väikese haagi, et saaksime mingigi pildi Horvaatia saartest ja jala ka teise päeva plaanis olnud Krka saarele korraks maha panna. Enamus saari paistsid paljaste või väga kidura taimestikuga kivimügaratena. Krk ongi neist kõigist suurim. Ega meil rohkem aega polnudki, kui sõita üle 1,2 km pikkuse silla, külastada silla lõpus saarel kena sinist plastmassvetsu ja pildistada ennast sillal Krčki Most märgi juures. Sõit piki rannikut sillast kuni Senj linnani oli muidugi super. Sini-sinised laguunid, pisikesed mõnusad linnakesed olid tegelikult läbisõitugi väärt küll, samuti Vratniku mäekuru. Siin nägime ja filmisime sõja jalgu jäänud Horvaatia külasid, mis kohati taastatud, kuid palju on veel ka päris tühje tondilosse. Kusagil pidada olema veel ka täiesti mahajäetud külasid, mis ennem serblastele kuulusid ja horvaat serblase majja mingil juhul elama ei lähe. Nii nad siis lagunevadki. Sõitsime läbi Otočaki linna, kus veel paar aastat tagasi pea igal majal sõjahaavad näha olid. Nüüd tabas meie kaamera vaid mõne sellise maja, linn on kenasti korda tehtud.

Plitvička pargi külastus sujus küll täpselt nagu lubatud. Park on 300km² suur ja asub 502-637 m üle merepinna. Jalutuskäik ise on umbes 4-5 km, vahepeal saab sõita ka järvel. Kiiret polnud, kõige jaoks piisas ajast. Keila joal käinud künkainimesele on see kõik ikka vapustav isegi keset suve, kui on näha, et vett võiks kevadel lausa poole rohkem olla.

Plitvičkast viis tee edasi meie uude koju Šibenikku. Sõitsime üle ja läbi Valeniki mägede, mis on Dinaaride eelmäed. 5,5 km pikkusele Sveti Roki tunnelile järgnes sõit üle lahe. Seal kasvas ikka väga kidur taimestik. Sadade aastate vältel on kohalikud ladunud kilomeetrite kaupa kiviaedu selliste umbes meeter korda meeter ruudukestena, mille keskel siis enamasti oliivipuu kasvas. Jaseničes tegime ujumispeatuse. Millegipärast ujusid vaid giid ja veel paar õnnelikku, kes alati ujukaid kaasas või seljas kannavad. Giid raius küll kui rauda, et oli meile sellest võimalusest rääkinud, aga terve bussitäis inimesi ei saa ju opakad olla! Selline lugu ajas harja punaseks küll seda enam, et kusagil sealkandis nägime kraadiklaasi, mis näitas 28°C. Sellel teekonnal tegime ka tähelepaneku, et kell 19.22 on päike loojumas, kukub kiiresti ja järsku nagu kivi ning

päikeseketta kadudes valitseb kottpimedus.

Šibenik on imearmas pika rannapromenaadi, mõnusate parkide ja oma uhkuse Sv. Jakovi katedraaliga. Elanikke 50 000. Esimese hooga ei saanud me kusagil oma bussiga parkida, juhatatati siia-sinna, vingerdasime kitsastel tänavatel ennast aina korrates, kuni peatusime n.ö linna taga metsas. Metsa asemel oli suur parkla, tirisime oma kotid läbi rannaäärse kalaturu juba kobedamale rannapromenaadile ja promeneerisime paarkümmend minutit hotellini. Ka siin ootas meid lubatud kahe tärni asemel hoopis kolm. Ega elamisel midagi viga polnud, ainult katedraal oli kole lähedal ja lärm varahommikul neis tornides on ikka võimatu. Hotelli nimi on Aadria, kohalikku keeli seisab siis sildil Jadran. Kuna kätte oli jõudnud esimene august (tütre sünnipäev), siis otsustasime väikese kohaliku õhtusöögi teha. Söögikohti on palju, kõik ülerahvastatud ja kärarikkad, hullult itaallasi. Itaalia makaronide juurde jäimegi. Peale sööki veel pisike tiir rannal ja rohkemaks aega ega jaksu enam polnudki.

6.päev 02. 08, kolmapäev

Hommikusöök. Jalutuskäik ajaloolises Zadari linnas. Külastame Krka rahvusparki, kus imetleme Euroopa suurimat koskede ja kaskaadide süsteemi. Rahvuspargist on mõni kilomeeter Šibeniku linna, kus turistide imetleda on nii ajalooline arhitektuur kui ka maaliline asupaik. Jalutuskäik vanalinnas. Majutus samas hotellis.

Hommik algas sõiduga Zadari linna, 76 500 elanikku. Taas maalilised mererannasõidud, aga merest ei saa kunagi küll. Täiesti tüüpiliselt Horvaatiale on seegi linn poolsaarel, või vähemasti siis selle ajalooline osa. Asustasid selle paiga juba illüürlased, kuid tõeline linn kerkis ikka Rooma ajal.

Praegugi töötavad purskkaevud Vana-Rooma aegsetel veetrassidel ja süsteemidel. Keskajal oli siin iseenesestki mõista Bütsantsi võim ja 1409. aastal müüs Ungari kuningas Ladislaus 100 000 tukati eest linna Veneetsiale. Linn hakkas kandma nime Zara. Peale I Maailmasõda elas siin palju itaallasi, kuid peale Jugoslaavia moodustamist 1947. nad lahkusid. Nii II Maailmasõjas kui ka 1991-1995. aasta sõjas sai linn kõvasti kannatada, eriti just 1993. aastal peeti Zadari all tuliseimaid lahinguid. Linnaekskursioonil vaatasime Rooma foorumi kohal veel praegugi asuvat linnaplatsi, kus endiste sammaste asukohad uute kultuurpostidega tähistatud. Kohe selle kõrval asub Sv Donati kirikuke, suurepärane bütsantsi ümararhitektuuri stiilinäide. Kahjuks on selles kirikus väga hea akustika ja sisse pääseb sinna vaid kontserdile. Tiirutasime linnas, nägime ära raekojaplatsi ja tähtsamad ehitised selle ümber, rooma samba, mis on kokku pandud kahe osaliselt säilinud samba fragmentidest ja lihtsalt suva kohta püsti pandud. Keskajast on säilinud kaevud viie kaevu väljakul, kuhu vee saamiseks veel keskajalgi Vana-Rooma veetorusid kasutati. Zadaris tabas mind vaba aega kasutades ka esimest ja viimast korda sel reisil palja turisti foobia. Sv Stošija (Anastasia) katedraali mind ei lastud.

Kuna seni polnud probleeme olnud, olin loobunud ka kaitsevahendite kaasa tirimisest, seega jäi ära. Võtsime siis ette juba traditsioonilist laadi teekonna vähemasti katedraali kellatorni. Nagu alati, tasus seegi kord lohutusauhinnana vaade ronimisvaeva ära küll. Veel jäi aega šopata vanalinnas peale II Maailmasõda taastatud tänaval. Siin on uued ehitised, kuid sobivad linna suurepäraselt, sulandumisele aitab kaasa ka vanamoodi tänavakate. Ostsime peale arupidamist müüjaga ja hindade tšekkamist ühe CD. No tütre meelest on see täiesti normaalne.

Järgmine üritus oli Krka koskede rahvuspark. Rahvuspark asub Krka nimelisel jõel, rajati park 1985 aastal kaitsmaks suurepärast loodust ja lindude liigirikast pesitsusala. Kaskaadid on tekkinud maavärinate ja tulvavete koosmõjul. Vesi taas sinine-sinine ja väga selge, kõik, mis vette kukub, sinna ka jääb ja lubjastub. Eriliselt üllatas kohe parki sisenedes kõrvulukustav tsikaadide kontsert. Need pisikesed röökurid pidada elama vaid 20-30 päeva. Veel on pargis uudistamiseks täie tervise juures töötav vana vesiveski, kus kive töötamas ikka kohe kuus. Imetlusväärset koskede jada on umbes 3 km pikkuselt, jalutuskäigu lõpus saab nautida ka viimase kose läheduses suplemist. See suplemise osa oli ikka päris ekstreemne. Saime jälle oma varbaid märgistada. Põhi on seal jube libedate kivikäntsakatega, kusjuures põhi on ju tegelikult ilus liivane, aga kivid liivaribade vahel on ületamatud ja liivaribad ise nii kitsukesed, et isegi nr 36 jalga nende vahele sobitada oli suur kunst. Küll katsusime ennast pepu peal edasi nihutada ja vees hõljudes kätega kividele toetudes kakerdada. Sügavusega oli ju ka jama, kivi kõrval üle pea ja kivi kohal põlvede äralöömise koht. No igatahes nalja sai ja vesi iseenesest oli hiigla mõnus, magedas ja piisavalt jahedas (mistahes kellaaegse mereveega võrreldes) vees ligunemine kulus ka palaval vantsimise päeval ära. Pargist läksime ju tagasi veel Šibeniku linnaekskursioonile. Hästi mõnus park ja aega seal olemiseks anti piisavalt.

Šibeniku kindluslinna on esmamainitud 1066. aastal Castrum Sebenici nime all. Valitsenud on siin ungarlased ja nagu teisteski Horvaatia linnades olid sajad õitsenguaastad just Veneetsia perioodil, mil linnast sai renessansiaegne kultuurikeskus. Arengu peatasid Austria võim ja hiljem juba Maailmasõda. Vanalinn on lahe treppide rägastik kitsaste tänavatega. Kahjuks saime seal liialt vähe seigelda. Sv Jakovi katedraal on küll uhke. Veneetsia arhitektide poolt alustatud katedraali ülemise renessanssosa ehitusel on mängus ka kohaliku kunstniku Juraj Dalmatinaci ehk siis Dalmaatsia Jüri käsi. Mees sündis Zadaris umbes 1400 ja suri 1475. Pea kogu kirikut kaunistab lõvipeadest ja inimpeadest vöö, mis see skulptor Jüri siis tolleaegsete linnakodanike järgi valmis nikerdas. Tõeliselt kihvtid näod ja ilmed, mehed ja naised, rikkad ja vaesed…

Selle päeva õhtusse mahtus ka ühine söömaaeg kohalikus restoranis. Armas paik, kidraga kohalik poiss, kes laulis siiski üsna vähe, ju me ei maksnud piisavalt. Ka laulis ta mitu laulu inglise keeles ja meil läks siis natike aega, et mõista, mis keelega tegu. Aga no häält tal oli küll. Kahjuks ei tulnud välja foto sellest söögikohast ja mul pole õrna aimugi, mis selle koha nimi oli ja mind hullult häirib fakt, et ma ei tea kus ma käin või mida teen. Söök maksis 150 kunat + joogid. Valida oli kala ja mingi liharoa vahel, eelroaks võis saada sinikarpe või siis salatit. Selge ju, et mina, kes ma igast imelikku värki ei armasta, võtsin salati ja tütar otse loomulikult karbid. Meie laudkonnas olid pooled salatisööjad ja kuna salat toodi kohe kohale ja ports oli vingelt suur (mulle oleks sellestki juba õhtusöögiks piisanud) ja nälg oli ka paras, siis salatilised asusid kohe sööma. Ja väga õigesti tegime, sest need kaua viibinud sinikarbid levitasid algul kuumadena ikka ülivänget haisu, vaevalt me selle sees oma salatit nautida oleks suutnud. Neid karpe toodi ikka õige suur potitäis ja kui see lõpuks tühjaks sai, siis toodi teine samasugune veel. Meil kõigil kukkusid selle peale vist suud imestusest lahti. Aga nahka nad need karbid lõpuks ikka pistsid. Kala ei tahtnud ega tahtnud kohale tulla. Arutasime omavahel ajaviiteks, mis võiks kala juures lisandiks olla. Ja juba tabas meid uus üllatus – kala juurde passib imehästi üks hea hunnik spinatit! Ja garneeringuks oli paar viilu kartulit, nagu meil näiteks paar lõiku muna või tomatit pannakse! Kala ise oli suurepärane – mõnus valge liha korrapärase kondikavaga, mille eemaldamine polnud probleem. Küpsetatud ilma igasuguste maitseaineteta, aga koos sidruniga oli superhea. No ja selle söömaaja nahka kaduski siis aeg, mil oleks saanud veidi selles linnakeses kolada. Kahju, tundus hästi mõnusate käänuliste tänavarägastikega olevat, palju treppe.

7.päev 03.08, neljapäev

Hommikusöök. Hommikul vaatame Trogiri kalasadamat ja pisut jalutame vanalinnas. Jõuame Spliti linna, kus ootab meid veel üks turistide magnet - Dioklektianuse Palee. Suurejooniline antiikne palee on ümbritsetud keskaegsete hoonetega, kirikute ja väljukutega. Edasine tee viib meid ainult viieks kilomeetriks Bosnia ja Hertsegoviinasse ning jätkub piki maalilist Dalmaatsia rannikut. Majutus hotellis** Montenegros Kotori linnas, fjordi kaldal.

Horvaatia lihtsalt on selline, et pean end aina kordama. Taas saareke, kitsad tänavad, punased katused, Itaalia hõng. Elu käis siin kreeklastel juba 380 BC linnas nimega Tragyrion, millest roomlased 78 AD Traguriumi tegid. Jälle Bütsants, saratseenid, ungarlased ja Veneetsia. 1997. aastast UNESCO nimekirjas. Vaid 10 000 elanikku. Vaatamist tahab kellatorn (ajanäitaja, mitte kirikukellaga), mis 1447 aastal Sv Sebastiani kiriku kabelist ehitatud. Mere väravate juures asub avatud galeriidega Kalaturg, hoone, mis juba 1527 aastal rajatud tollihoonena kaluritele. Veel on siin Kamerlengo loss ja St Marki kindlustorn, mõlemad veneetslaste ehitatud 15. sajandil. Tegelikult on peamine põhjus selle linna külastamiseks turg. Siin imetleme kõike põnevat, mida Aadria merest välja püüda võib ja ostame endale mõned merikarpidest suveniirid. Ja struudlid, mis keele alla viivad ja mis võrreldes igasugu kohvipoodidega ei maksa siin peaaegu et midagi. Juustuga ja kirssidega, juba tulebki ohjeldamatu struudliisu peale…

Split võttis meid vastu üliväga tuulisena ja seda ütleb terve elu merelinnas elanud inimene, kes ikka teab, mis tuul tähendab. Olime üsna kindlad, et sellisele tormile peab vihm järgnema, aga ei midagi, õnneks jälitab päike meid ka sellel reisil nagu tavaliselt ikka. Koos Zadari ja Dubrovnikuga on Split kodusõjas enim kannatada saanud linn Horvaatias. Meie vilumatu turistisilm küll mingeid sõjamärke ei täheldanud. Spliti põhiline tõmbenumber on Dioklektianuse palee, mis hõlmab tervet umbes 215 x 180 m suurust kvartalit. Rajama hakati seda tõenäoliselt aastal 298. Kunagi tõusis merepoolne külg otse merest ja sealt poolt oli kindluspaleesse vaid üks sissepääs, mis viis otse maaalustesse keldritesse. Praegu on need lahedad katakombid, mille on loomulikult suveniirimüüjad täis parkinud, iidne laovärk ikkagi. Mis puudutab otse merest välja kasvamist, siis tänapäeval mahub palee ja mere vahele ikka päris lai palmialleega palistatud promenaad, kus kasvavad kõige jämedamad palmid, mida ma eales näinud olen. Otse loomulikult müüakse promenaadil superjäätist supervalikutes, millest me muidugi kuidagi mööda ei saanud. Hullem veel, me pidime isegi seda jäätiseküllust lausa filmima. Palee müüride vahele, mida kaunistavad 16 kindlusetorni ja milles lisaks mereväravale on veel kolm väravat: raudne, kuldne ja hõbedane, jäävad endine Dioklektianause mausoleum, mis nüüd on kasutuses katedraalina, palee varemeid ja uuemaid linnamaju, väljakuid. Kuldse värava taha jääb kena park, mille servas seisab Nini piiskop Gregori jubetumalt suur pronkskuju, mille suur varvas on nii umbes minu käelaba suurune. Seda varvast kõik turistid ka usinalt silitavad, loodetavasti kasvatab selline tegevus inimeste ajumahtu, sest piiskop on glagoolitsa autor. Kuju ise on loonud Ivan Meštrović 1929. aastal Dioklektianuse palee Peristüüli jaoks, kus see algselt ka seisis ja minu ettekujutuse järgi seal linnarahval hullult jalus oli. Aga linna taha parki ei pagendatud kuju 1954. aastal mitte selle pärast, linnal tekkis hoopis hirm, et pronkshiid vajutab oma varbad palee keldrisse ja lammutab kogu linna maha, kui seejuures pikali juhtub viskama. Samas, kui kuju seisis omal kohal 25 aastat ja iidne ehitis jäi siiski täie tervise juurde, siis tekib tolleaegsete ehitajate vastu tõeline aukartus ja tänaste soss-seppade kätetööle ei taha mõeldagi mitte.

Montenegro (serbia keeles: Црна Гора, Crna Gora)
Splitist viis teekond Kotori, meie järgmise öömaja poole. Ja see osa meie reisist oli ikka täielik Germalo möödapanek, sest sõit mööda ranniku käänulist teed võttis pool päeva ja neil polnud loomulikult aimugi, et meie teekonda tunduvalt lühendav tunnel oli suletud. Samas jättis see sõit mööda Horvaatia, vahepeal 5km Bosnia ja Hertsegoviina ning siis Montenegro fjordi rannikut võrratu mulje. Väga maal(g)iline paik.

Kotoris ootas meid suur, esinduslik ja hullult kulunud nõukanostalgiline hotell, mida ilmselt peale valmimist nii umbes 70-ndail kordagi remonditud polnud. Igalt poolt koorus värvi, uksed-aknad sai jõuga kriginal liikuma. Mööbel tundus ka algsest hiilgeajast pärit olema ja põranda pühkimist kaks tärni ilmselt ei sisalda. Meie rõõmuks oli toas – ei maksa üllatusest pikali kukkuda - isegi raadio. Sellist imedikku polnud ma elus ennem näinud, meil kodus oli küll ikka kobedam kunagi, plaadimängijaga ja puha. Muideks, ega see riistapuu häält ei teinudki. Veel leidsime ühest sahtlist ilusa rohelise küünlajupi, mille otstarbe me ka järgmise päeva õhtul praktiliste kogemuste käigus selgeks saime. Vets täitsa oli olemas - see nööriga variant ja näguripäevi näinud vann. Kogu see asutis oli ühtlasi ummistatud 5 l veepudelitega, sest aeg-ajalt pidada veega probleeme olema. Meie igatahes riskisime vee varumata jätmisega ja seekord läks ka õnneks. Veel oli meie vannitoas konitoos, mida polnud pool aastat puhastatud või õigemini nende jaoks tähendas puhastamine ilmselt lihtsalt paari koni välja poetamist ilma lappi-näppu külge panemata. Selle jõletuse lennutasime prügikasti, mille kõrvalt me selle samas konditsioonis ka järgmisel õhtul leidsime, aga vähemalt hambaharja naabriks peeglilauale tagasi polnud haisupomm roninud. Voodid olid magamiskõlbulikud ja tegelikult on kole kahju, et neil pole võimalust niisugust maja korralikult ära remontida. Asub ju hotell imekaunis kohas, maja taga kohe fjord ujumiseks, fantastiline vanalinn, mille mõnuga läbi vaatamiseks kuluks paar-kolm päeva, suurepärane puhkamise koht.

Esimesel õhtul tegime kohe ka pisikese tuuri mööda fjordi kallast vanalinna poole, umbes paarkümmend minutit kõndimist. Kuna meil kaarti polnud, siis väga linnatänavate rägastikku sukelduma ei hakanud. Põhiliselt imetlesime reidil seisvaid jahte. Hotellis tagasi, proovisin ikka selle fjordi vee ka ära. Väga mõnus selge vesi ja mõnu tipp oli muidugi soola puudumine. Nägime ka paari krabi vees ukerdamas, seega polnudki veel liiga hilja ja pime ujumiseks.

Siinkohal oleks vist paslik mainida, et kõik rariteetidest klõpsitud pildid, mis ma selles üllatusterohkes hotellis tegin, läksid aia taha. Justkui miraaž oleks olnud! Kusjuures seal vahel teistest objektidest tehtud pildid on täiesti normaalsed.