Koguneme Tallinna lennujaamas kell 16.00. Kel 17.30 -19.25 (Eesti) otselend Tallinn-Basel). Majutus hotellis*** Šveitsis, Vierwaldstätter See järve kaldal.
Eesti
Reisi algus polnud küll roosiline. Kõigepealt saime teada, et meiega sõidab vale giid – Heigo asemel hoopis mingi tädi (Kersti Lossmann). Siis saime tünga lennukiga! Eesti Õhu asemel tuli ette hoopis vist Prantsuse lennuk. Tõsi, see oli hoopis suurem lennuk ja vastupidi kitsile Eesti Õhule andsid nad meile ilma lisatasuta isegi süüa! Aga välja lendasime kihu enam kui pool tundi hiljem. Tagatipuks selgus Baselis bussi istudes, et meie kohad on tagumisel istmel! Olime ikka täiega nördinud! Ja väga üllatav, sest olime reisi broneerinud ikka väga varakult. Hiljem siiski selgus, et tagumisel istmel töötas jahutus päris hästi, nelja peale oli laiutamiseks üks lisakoht, tagumisest aknast avanes suurepärane vaade ja filmimiseks oli see ideaalne laiekraan. Aga see prügikast! Õnneks tuli see akna alune topsik peale pisukest jalgadega nügimist ja nihelemist täitsa kergesti seina küljest lahti. Peale reisi sai selle ka kergelt uuesti seinaga ühendada.
Šveits (ametlikult Swiss Confederation)
Baseli lennujaamas on lõputud koridorid, mida mööda me lentsisime oma kottide juurde, igal hetkel vaateväljas vähemalt kaks kella, kõik Rolexid. Šveitslased on igatahes nutikad tuletamaks kõigile saabujaile kohe esimesest hetkest meelde, mille poolest nad maailmakuulsad on. Kellad ongi esimene Šveitsi mulje. Muidugi lennuki aknast heidetud pilk välja arvatud – kogu vaade paistis ikka väga roheline, raske oli arvata, et tegemist suuremat sorti linnaga.
Ööbimispaika Vierwaldstätter See järve äärde on Baselist (100 000 elanikku) umbes 100 km. Järv on lääne-ida suunas 50 km pikk. Bosch (booš), külake, kus ööbisime, on tõeliselt armas – pargid, paari-kolme kordsed majad aedadega ja parktänavad järve kaldal, taamal ümberringi kõrguvad mäed. Hoolimata hilisest kohalejõudmisest ei mallanud me kuidagi tõesti mõnusasse hotelli jääda. Tahtsime ju kangesti tuledes järve näha. Vastupidi ootustele polnud tulesäras järv mingi vaatamisväärsus, küll aga saime aimu, et sama tee tuleb filmimiseks ette võtta hommikul. Ja üllatus-üllatus, meil tuli sõita siia väikesesse Šveitsi külla, et tuttavaks saada kahe reisikaaslasest Nõmmekaga! Igatahes oli meil tõeliselt lõbus ja mõnus õhtu, kuigi tibas veidi vihma. Suurema sabina ajaks jõudsime juba oma ringkäigult tagasi. Elu nali muidugi, et läksime kottpimedas lastepargis põleva suitsukoni peale seda jaaniussikest peaaegu lausa katsuma! Veel oli üllatav, et need vähesed kohalikud, kes nii hilja üldse väljas liikusid (ilmselt käisid ujumas), ütlesid meile tere. Lihtsalt niisama, käigu pealt. Meiesugustel tuimadel Eestimaa tümikatel ei jõudnud see kohe päralegi, aga mõnus oli tunda küll, et olime sinna külla justkui ammu oodatud külalistena saabunud.
Eesti
Reisi algus polnud küll roosiline. Kõigepealt saime teada, et meiega sõidab vale giid – Heigo asemel hoopis mingi tädi (Kersti Lossmann). Siis saime tünga lennukiga! Eesti Õhu asemel tuli ette hoopis vist Prantsuse lennuk. Tõsi, see oli hoopis suurem lennuk ja vastupidi kitsile Eesti Õhule andsid nad meile ilma lisatasuta isegi süüa! Aga välja lendasime kihu enam kui pool tundi hiljem. Tagatipuks selgus Baselis bussi istudes, et meie kohad on tagumisel istmel! Olime ikka täiega nördinud! Ja väga üllatav, sest olime reisi broneerinud ikka väga varakult. Hiljem siiski selgus, et tagumisel istmel töötas jahutus päris hästi, nelja peale oli laiutamiseks üks lisakoht, tagumisest aknast avanes suurepärane vaade ja filmimiseks oli see ideaalne laiekraan. Aga see prügikast! Õnneks tuli see akna alune topsik peale pisukest jalgadega nügimist ja nihelemist täitsa kergesti seina küljest lahti. Peale reisi sai selle ka kergelt uuesti seinaga ühendada.
Šveits (ametlikult Swiss Confederation)
Baseli lennujaamas on lõputud koridorid, mida mööda me lentsisime oma kottide juurde, igal hetkel vaateväljas vähemalt kaks kella, kõik Rolexid. Šveitslased on igatahes nutikad tuletamaks kõigile saabujaile kohe esimesest hetkest meelde, mille poolest nad maailmakuulsad on. Kellad ongi esimene Šveitsi mulje. Muidugi lennuki aknast heidetud pilk välja arvatud – kogu vaade paistis ikka väga roheline, raske oli arvata, et tegemist suuremat sorti linnaga.
Ööbimispaika Vierwaldstätter See järve äärde on Baselist (100 000 elanikku) umbes 100 km. Järv on lääne-ida suunas 50 km pikk. Bosch (booš), külake, kus ööbisime, on tõeliselt armas – pargid, paari-kolme kordsed majad aedadega ja parktänavad järve kaldal, taamal ümberringi kõrguvad mäed. Hoolimata hilisest kohalejõudmisest ei mallanud me kuidagi tõesti mõnusasse hotelli jääda. Tahtsime ju kangesti tuledes järve näha. Vastupidi ootustele polnud tulesäras järv mingi vaatamisväärsus, küll aga saime aimu, et sama tee tuleb filmimiseks ette võtta hommikul. Ja üllatus-üllatus, meil tuli sõita siia väikesesse Šveitsi külla, et tuttavaks saada kahe reisikaaslasest Nõmmekaga! Igatahes oli meil tõeliselt lõbus ja mõnus õhtu, kuigi tibas veidi vihma. Suurema sabina ajaks jõudsime juba oma ringkäigult tagasi. Elu nali muidugi, et läksime kottpimedas lastepargis põleva suitsukoni peale seda jaaniussikest peaaegu lausa katsuma! Veel oli üllatav, et need vähesed kohalikud, kes nii hilja üldse väljas liikusid (ilmselt käisid ujumas), ütlesid meile tere. Lihtsalt niisama, käigu pealt. Meiesugustel tuimadel Eestimaa tümikatel ei jõudnud see kohe päralegi, aga mõnus oli tunda küll, et olime sinna külla justkui ammu oodatud külalistena saabunud.
No comments:
Post a Comment