Hommikusöök. Jalutuskäik ajaloolises Zadari linnas. Külastame Krka rahvusparki, kus imetleme Euroopa suurimat koskede ja kaskaadide süsteemi. Rahvuspargist on mõni kilomeeter Šibeniku linna, kus turistide imetleda on nii ajalooline arhitektuur kui ka maaliline asupaik. Jalutuskäik vanalinnas. Majutus samas hotellis.
Hommik algas sõiduga Zadari linna, 76 500 elanikku. Taas maalilised mererannasõidud, aga merest ei saa kunagi küll. Täiesti tüüpiliselt Horvaatiale on seegi linn poolsaarel, või vähemasti siis selle ajalooline osa. Asustasid selle paiga juba illüürlased, kuid tõeline linn kerkis ikka Rooma ajal.
Praegugi töötavad purskkaevud Vana-Rooma aegsetel veetrassidel ja süsteemidel. Keskajal oli siin iseenesestki mõista Bütsantsi võim ja 1409. aastal müüs Ungari kuningas Ladislaus 100 000 tukati eest linna Veneetsiale. Linn hakkas kandma nime Zara. Peale I Maailmasõda elas siin palju itaallasi, kuid peale Jugoslaavia moodustamist 1947. nad lahkusid. Nii II Maailmasõjas kui ka 1991-1995. aasta sõjas sai linn kõvasti kannatada, eriti just 1993. aastal peeti Zadari all tuliseimaid lahinguid. Linnaekskursioonil vaatasime Rooma foorumi kohal veel praegugi asuvat linnaplatsi, kus endiste sammaste asukohad uute kultuurpostidega tähistatud. Kohe selle kõrval asub Sv Donati kirikuke, suurepärane bütsantsi ümararhitektuuri stiilinäide. Kahjuks on selles kirikus väga hea akustika ja sisse pääseb sinna vaid kontserdile. Tiirutasime linnas, nägime ära raekojaplatsi ja tähtsamad ehitised selle ümber, rooma samba, mis on kokku pandud kahe osaliselt säilinud samba fragmentidest ja lihtsalt suva kohta püsti pandud. Keskajast on säilinud kaevud viie kaevu väljakul, kuhu vee saamiseks veel keskajalgi Vana-Rooma veetorusid kasutati. Zadaris tabas mind vaba aega kasutades ka esimest ja viimast korda sel reisil palja turisti foobia. Sv Stošija (Anastasia) katedraali mind ei lastud.
Hommik algas sõiduga Zadari linna, 76 500 elanikku. Taas maalilised mererannasõidud, aga merest ei saa kunagi küll. Täiesti tüüpiliselt Horvaatiale on seegi linn poolsaarel, või vähemasti siis selle ajalooline osa. Asustasid selle paiga juba illüürlased, kuid tõeline linn kerkis ikka Rooma ajal.
Praegugi töötavad purskkaevud Vana-Rooma aegsetel veetrassidel ja süsteemidel. Keskajal oli siin iseenesestki mõista Bütsantsi võim ja 1409. aastal müüs Ungari kuningas Ladislaus 100 000 tukati eest linna Veneetsiale. Linn hakkas kandma nime Zara. Peale I Maailmasõda elas siin palju itaallasi, kuid peale Jugoslaavia moodustamist 1947. nad lahkusid. Nii II Maailmasõjas kui ka 1991-1995. aasta sõjas sai linn kõvasti kannatada, eriti just 1993. aastal peeti Zadari all tuliseimaid lahinguid. Linnaekskursioonil vaatasime Rooma foorumi kohal veel praegugi asuvat linnaplatsi, kus endiste sammaste asukohad uute kultuurpostidega tähistatud. Kohe selle kõrval asub Sv Donati kirikuke, suurepärane bütsantsi ümararhitektuuri stiilinäide. Kahjuks on selles kirikus väga hea akustika ja sisse pääseb sinna vaid kontserdile. Tiirutasime linnas, nägime ära raekojaplatsi ja tähtsamad ehitised selle ümber, rooma samba, mis on kokku pandud kahe osaliselt säilinud samba fragmentidest ja lihtsalt suva kohta püsti pandud. Keskajast on säilinud kaevud viie kaevu väljakul, kuhu vee saamiseks veel keskajalgi Vana-Rooma veetorusid kasutati. Zadaris tabas mind vaba aega kasutades ka esimest ja viimast korda sel reisil palja turisti foobia. Sv Stošija (Anastasia) katedraali mind ei lastud.
Kuna seni polnud probleeme olnud, olin loobunud ka kaitsevahendite kaasa tirimisest, seega jäi ära. Võtsime siis ette juba traditsioonilist laadi teekonna vähemasti katedraali kellatorni. Nagu alati, tasus seegi kord lohutusauhinnana vaade ronimisvaeva ära küll. Veel jäi aega šopata vanalinnas peale II Maailmasõda taastatud tänaval. Siin on uued ehitised, kuid sobivad linna suurepäraselt, sulandumisele aitab kaasa ka vanamoodi tänavakate. Ostsime peale arupidamist müüjaga ja hindade tšekkamist ühe CD. No tütre meelest on see täiesti normaalne.
Järgmine üritus oli Krka koskede rahvuspark. Rahvuspark asub Krka nimelisel jõel, rajati park 1985 aastal kaitsmaks suurepärast loodust ja lindude liigirikast pesitsusala. Kaskaadid on tekkinud maavärinate ja tulvavete koosmõjul. Vesi taas sinine-sinine ja väga selge, kõik, mis vette kukub, sinna ka jääb ja lubjastub. Eriliselt üllatas kohe parki sisenedes kõrvulukustav tsikaadide kontsert. Need pisikesed röökurid pidada elama vaid 20-30 päeva. Veel on pargis uudistamiseks täie tervise juures töötav vana vesiveski, kus kive töötamas ikka kohe kuus. Imetlusväärset koskede jada on umbes 3 km pikkuselt, jalutuskäigu lõpus saab nautida ka viimase kose läheduses suplemist. See suplemise osa oli ikka päris ekstreemne. Saime jälle oma varbaid märgistada. Põhi on seal jube libedate kivikäntsakatega, kusjuures põhi on ju tegelikult ilus liivane, aga kivid liivaribade vahel on ületamatud ja liivaribad ise nii kitsukesed, et isegi nr 36 jalga nende vahele sobitada oli suur kunst. Küll katsusime ennast pepu peal edasi nihutada ja vees hõljudes kätega kividele toetudes kakerdada. Sügavusega oli ju ka jama, kivi kõrval üle pea ja kivi kohal põlvede äralöömise koht. No igatahes nalja sai ja vesi iseenesest oli hiigla mõnus, magedas ja piisavalt jahedas (mistahes kellaaegse mereveega võrreldes) vees ligunemine kulus ka palaval vantsimise päeval ära. Pargist läksime ju tagasi veel Šibeniku linnaekskursioonile. Hästi mõnus park ja aega seal olemiseks anti piisavalt.
Šibeniku kindluslinna on esmamainitud 1066. aastal Castrum Sebenici nime all. Valitsenud on siin ungarlased ja nagu teisteski Horvaatia linnades olid sajad õitsenguaastad just Veneetsia perioodil, mil linnast sai renessansiaegne kultuurikeskus. Arengu peatasid Austria võim ja hiljem juba Maailmasõda. Vanalinn on lahe treppide rägastik kitsaste tänavatega. Kahjuks saime seal liialt vähe seigelda. Sv Jakovi katedraal on küll uhke. Veneetsia arhitektide poolt alustatud katedraali ülemise renessanssosa ehitusel on mängus ka kohaliku kunstniku Juraj Dalmatinaci ehk siis Dalmaatsia Jüri käsi. Mees sündis Zadaris umbes 1400 ja suri 1475. Pea kogu kirikut kaunistab lõvipeadest ja inimpeadest vöö, mis see skulptor Jüri siis tolleaegsete linnakodanike järgi valmis nikerdas. Tõeliselt kihvtid näod ja ilmed, mehed ja naised, rikkad ja vaesed…
Selle päeva õhtusse mahtus ka ühine söömaaeg kohalikus restoranis. Armas paik, kidraga kohalik poiss, kes laulis siiski üsna vähe, ju me ei maksnud piisavalt. Ka laulis ta mitu laulu inglise keeles ja meil läks siis natike aega, et mõista, mis keelega tegu. Aga no häält tal oli küll. Kahjuks ei tulnud välja foto sellest söögikohast ja mul pole õrna aimugi, mis selle koha nimi oli ja mind hullult häirib fakt, et ma ei tea kus ma käin või mida teen. Söök maksis 150 kunat + joogid. Valida oli kala ja mingi liharoa vahel, eelroaks võis saada sinikarpe või siis salatit. Selge ju, et mina, kes ma igast imelikku värki ei armasta, võtsin salati ja tütar otse loomulikult karbid. Meie laudkonnas olid pooled salatisööjad ja kuna salat toodi kohe kohale ja ports oli vingelt suur (mulle oleks sellestki juba õhtusöögiks piisanud) ja nälg oli ka paras, siis salatilised asusid kohe sööma. Ja väga õigesti tegime, sest need kaua viibinud sinikarbid levitasid algul kuumadena ikka ülivänget haisu, vaevalt me selle sees oma salatit nautida oleks suutnud. Neid karpe toodi ikka õige suur potitäis ja kui see lõpuks tühjaks sai, siis toodi teine samasugune veel. Meil kõigil kukkusid selle peale vist suud imestusest lahti. Aga nahka nad need karbid lõpuks ikka pistsid. Kala ei tahtnud ega tahtnud kohale tulla. Arutasime omavahel ajaviiteks, mis võiks kala juures lisandiks olla. Ja juba tabas meid uus üllatus – kala juurde passib imehästi üks hea hunnik spinatit! Ja garneeringuks oli paar viilu kartulit, nagu meil näiteks paar lõiku muna või tomatit pannakse! Kala ise oli suurepärane – mõnus valge liha korrapärase kondikavaga, mille eemaldamine polnud probleem. Küpsetatud ilma igasuguste maitseaineteta, aga koos sidruniga oli superhea. No ja selle söömaaja nahka kaduski siis aeg, mil oleks saanud veidi selles linnakeses kolada. Kahju, tundus hästi mõnusate käänuliste tänavarägastikega olevat, palju treppe.
No comments:
Post a Comment