Hommikusöök hotellis. Sõidame läbi Šveitsi Alpide. St. Gothardi kuru kaudu jõuame Itaaliasse, kus teeme peatuse Garda järve kaldal, maalilises Sirmione linnas. Külastame Euroopa kõige ilusamaid, Postojna koopaid. Sõidame koobastes elektrirongiga ja teeme jalutuskäigu, imetledes seda hiigelstalaktiitide ja maaliliste järvedega loodusimet. Pärast koobaste külastamist vaatame omapärast Predjama lossi, mis valvab sissepääsu suurde koopasse. Õhtuks jõuame Opatijasse. Majutus rannahotellis***.
Šveits
Peale kellade on Šveits kuulus veel 100 muu asjaga – šokolaad, nescafe, juustud, noad… Nende juurutatud on ammulaskmine ja bobisõit. Iga 1600 elaniku kohta on neil üks pank. Kõvade leiutajate ja inseneridena läheb šveitslaste arvele köisraudtee ja kanged sillameistrid on nad kogu Euroopas. Valdavalt on elanikkond saksa keelne, räägitakse allemandi dialekti. Poliitilises mõttes on üsna imelikud. Kohalik rahvas võib näiteks oma kantonist aasta jooksul ära olla vaid loetud arv päevi. See-eest ei anta jälle kellelegi kergekäeliselt kodakondsust, selle taotlemise esimene eeldus on 25 aastat eelnevalt Šveitsis elamist-töötamist. Üldiselt on kantonitel vaba voli ise omi asju ajada-otsustada, riiklikult on reguleeritud vaid välissuhted ja riigikaitse. Riigikaitse süsteem on kah super – peale esimest tiiru sõjaväes tuleb igal aastal käia kordusõppustel, kusjuures munder ja relv on igaühel kodus olemas. Ka peab olema kodus mingi teatud toiduvaru nii, et jaguks kogu perele mingiks iks ajaks häda korral.
Šveitsi hommik äratas meid ohjeldamatu kirikukellade kolinaga, millel ei paistnudki lõppu tulevat ja mingit süsteemi olevat. Iseenesest polnud meil varase ärkamise vastu midagi, tahtsime ju kaameraga veel tiiru külale peale teha, aga meie suureks meelehärmiks 5-6 paiku oli seal mägede vahel veel täitsa pime. Kappasime alles hämaras järve äärde, et kohe esimese valgusega kõik ilus kaamerasse püüda ja saime sellega üsna täpselt ärasõiduks valmis.
Vierwaldstätter See asub Luzerni kantonis, kusagil sealkandis nägime termomeetrit, mis näitas 28°C. Ees ootas umbes 800 km bussisõitu mööda superteid üle Alpide. Õigupoolest sõitsime Alpidest üle läbi Gotthardi mäekuru tunneli. Nagu šveitslastele kohane, on tunneli esimene 510 m pikkune osa selline põnev galeriisarnane, kogu tunnel on 7 km pikk. Tegelikult ongi see ainus võimalus siit üle Alpide pääseda ja kuna tulemas oli nädalavahetus, siis siin hakkas mõranema meie lootus veel täna plaani kohaselt välja kuulutatud Postojna koobastesse jõuda. Järjekord enne tunnelit oli 2 km pikk, nautisime laiekraani vaadet, mis oli tõesti võrratu ja filmisime ummikulisi. Kui lõpuks mäekurust läbi pääsesime, kulgesime edasi mööda ristsõnadest tuntud Uri kantonit, mis on ainsana itaalia keelne. Juba märkasime seda Itaalia lähedust ka teeäärsetest ehitistest. Sõitsime mööda Lugano linnast ja Lugano järvedest, läbisime Chiasso piiripunkti ja olimegi Itaalias.
Itaalia (itaalia keeles Repubblica Italiana)
Seekordseks esimeseks Itaalia emotsiooniks oli hetkeks mägede vahelt vilksatav itaallaste kuulus Como järv. Siit pole enam palju maad meie tänase esimese peatuspaigani Garda järve ääres.
Garda järve ulatub pisike Sirmione maanina, millel asub 13. sajandist pärineva vallikraaviga Rocca Scaliegra kindlusloss, 15. sajandist kuulsate teatri La Scalade suveresidents. Maanina on nii kitsas, et meri tuleb mõnesaja sammu järgi igalt poolt vastu, võrratu jahisadam, kõikvõimalikke värvi oleandrite alleed mere ääres ja tuntud headuses Itaalia jäätis. Kusagil Sirminone ja Verona vahel näitas termomeeter 35°C. Itaalia oli täielikult umbes ja Postojnaga tuli lõplikult hüvasti jätta. Lohutuseks tegime peatuse Trieste lahe rannikul Castello del Miramare lossi juures, mis asub Trieste linnast 8 km kaugusel. See sinise Aadria mere kaldal olev valge loss upub rohelise aia lopsakusse. Algselt oli park 22 ha, nüüd vaid 3-4 ha alles, aga ikkagi vägev - plataani ja oleandri alleed, Austraalia hüperpikkade okastega männid... Kindluse lasi rajada 1856-60 Habsburgist ertshertsog Maximilian oma suvekoduks mõni aeg enne seda, kui ta Mehhikos mõrvati. Ta oli Mehhiko valitseja, sest tol ajal kuulus osa Mehhikost Austria-Ungarile. Franz Joseph I oli Maximiliani vend, abielus oli Maximilian Belgia Charlottaga. Lossi kõrval on sadam, kuhu omal ajal saabusid Maximiliani laevad otse Mehhikost. Armas koht, kust avaneb suurepärane vaade meie sihtmärgist Istria poolsaarele: kõigepealt on näha Trieste linn, mida horvaadid nimetavad Trst (mis nõmedik ometi mõtleb välja nii ebasuupärase nime!), siis 27 km Sloveeniat ja edasi juba Horvaatia.
Šveits
Peale kellade on Šveits kuulus veel 100 muu asjaga – šokolaad, nescafe, juustud, noad… Nende juurutatud on ammulaskmine ja bobisõit. Iga 1600 elaniku kohta on neil üks pank. Kõvade leiutajate ja inseneridena läheb šveitslaste arvele köisraudtee ja kanged sillameistrid on nad kogu Euroopas. Valdavalt on elanikkond saksa keelne, räägitakse allemandi dialekti. Poliitilises mõttes on üsna imelikud. Kohalik rahvas võib näiteks oma kantonist aasta jooksul ära olla vaid loetud arv päevi. See-eest ei anta jälle kellelegi kergekäeliselt kodakondsust, selle taotlemise esimene eeldus on 25 aastat eelnevalt Šveitsis elamist-töötamist. Üldiselt on kantonitel vaba voli ise omi asju ajada-otsustada, riiklikult on reguleeritud vaid välissuhted ja riigikaitse. Riigikaitse süsteem on kah super – peale esimest tiiru sõjaväes tuleb igal aastal käia kordusõppustel, kusjuures munder ja relv on igaühel kodus olemas. Ka peab olema kodus mingi teatud toiduvaru nii, et jaguks kogu perele mingiks iks ajaks häda korral.
Šveitsi hommik äratas meid ohjeldamatu kirikukellade kolinaga, millel ei paistnudki lõppu tulevat ja mingit süsteemi olevat. Iseenesest polnud meil varase ärkamise vastu midagi, tahtsime ju kaameraga veel tiiru külale peale teha, aga meie suureks meelehärmiks 5-6 paiku oli seal mägede vahel veel täitsa pime. Kappasime alles hämaras järve äärde, et kohe esimese valgusega kõik ilus kaamerasse püüda ja saime sellega üsna täpselt ärasõiduks valmis.
Vierwaldstätter See asub Luzerni kantonis, kusagil sealkandis nägime termomeetrit, mis näitas 28°C. Ees ootas umbes 800 km bussisõitu mööda superteid üle Alpide. Õigupoolest sõitsime Alpidest üle läbi Gotthardi mäekuru tunneli. Nagu šveitslastele kohane, on tunneli esimene 510 m pikkune osa selline põnev galeriisarnane, kogu tunnel on 7 km pikk. Tegelikult ongi see ainus võimalus siit üle Alpide pääseda ja kuna tulemas oli nädalavahetus, siis siin hakkas mõranema meie lootus veel täna plaani kohaselt välja kuulutatud Postojna koobastesse jõuda. Järjekord enne tunnelit oli 2 km pikk, nautisime laiekraani vaadet, mis oli tõesti võrratu ja filmisime ummikulisi. Kui lõpuks mäekurust läbi pääsesime, kulgesime edasi mööda ristsõnadest tuntud Uri kantonit, mis on ainsana itaalia keelne. Juba märkasime seda Itaalia lähedust ka teeäärsetest ehitistest. Sõitsime mööda Lugano linnast ja Lugano järvedest, läbisime Chiasso piiripunkti ja olimegi Itaalias.
Itaalia (itaalia keeles Repubblica Italiana)
Seekordseks esimeseks Itaalia emotsiooniks oli hetkeks mägede vahelt vilksatav itaallaste kuulus Como järv. Siit pole enam palju maad meie tänase esimese peatuspaigani Garda järve ääres.
Garda järve ulatub pisike Sirmione maanina, millel asub 13. sajandist pärineva vallikraaviga Rocca Scaliegra kindlusloss, 15. sajandist kuulsate teatri La Scalade suveresidents. Maanina on nii kitsas, et meri tuleb mõnesaja sammu järgi igalt poolt vastu, võrratu jahisadam, kõikvõimalikke värvi oleandrite alleed mere ääres ja tuntud headuses Itaalia jäätis. Kusagil Sirminone ja Verona vahel näitas termomeeter 35°C. Itaalia oli täielikult umbes ja Postojnaga tuli lõplikult hüvasti jätta. Lohutuseks tegime peatuse Trieste lahe rannikul Castello del Miramare lossi juures, mis asub Trieste linnast 8 km kaugusel. See sinise Aadria mere kaldal olev valge loss upub rohelise aia lopsakusse. Algselt oli park 22 ha, nüüd vaid 3-4 ha alles, aga ikkagi vägev - plataani ja oleandri alleed, Austraalia hüperpikkade okastega männid... Kindluse lasi rajada 1856-60 Habsburgist ertshertsog Maximilian oma suvekoduks mõni aeg enne seda, kui ta Mehhikos mõrvati. Ta oli Mehhiko valitseja, sest tol ajal kuulus osa Mehhikost Austria-Ungarile. Franz Joseph I oli Maximiliani vend, abielus oli Maximilian Belgia Charlottaga. Lossi kõrval on sadam, kuhu omal ajal saabusid Maximiliani laevad otse Mehhikost. Armas koht, kust avaneb suurepärane vaade meie sihtmärgist Istria poolsaarele: kõigepealt on näha Trieste linn, mida horvaadid nimetavad Trst (mis nõmedik ometi mõtleb välja nii ebasuupärase nime!), siis 27 km Sloveeniat ja edasi juba Horvaatia.
Peale pikalt venivat ummikulist teekonda saime lõpuks Triestest läbi. Tegelikult oli see üsna armas mere ja ühtlasi ka ranna äärne tänav, mida me vaikse venimise pealt mõnuga filmisime.
Horvaatia (horvaatia keeles Republika Hrvatska)
Kõigepealt oleks vist mõistlik mõned kasulikud sõnad omandada:
dobro vetšer dobro jutro dobar dan laku notši da ne veliko malo
živieli-terviseks hvala-tänan moliv-palun koliko košta-palju maksab sladoled-jäätis
kulas-sissepääs izlas-väljapääs zahod-vets muški, šenski
Veel oleks mõistlik sotti saada kohalikust rahast. Raha nimed on säilinud väga vanast naturaalmajanduse ajast. Kuna tähendab kärbi nahka ja lipa pärnapuust klotsi. Keskmine palk 5800 kunat, töötuid 28%. 1 EUR = 15,687 EEK = 2,275 HRK
Rahvaarv ligi 5 miljonit, kusjuures pindala on Eestist ainult umbes 11 000 km² võrra suurem. Suurimas linnas Zagrebis elab 780 000 inimest, suuruselt teine linn on Split vaid 200 000 elanikuga, kolmas tööstuslinn Rijeka 168 000 elanikuga ja siis vist järgnebki juba Pula 80 000 elanikuga. Saari on 1180, millest 100 asustatud. Sõda peeti viimati 1991 – 1995.
Kuna ajahäda ei lubanud esimese päeva programmi täita ja Sloveenias ringi vaadata, siis lihtsalt natuke aknast filmisime ja ootasime kannatamatult, millal oma Opatija koju jõuame.
Kodu on võimas Tito aegne vipide hotell. Lubatud *** asemel on olemas hoopis ****. Seebid, šampoonid, isegi vannimüts ja 8 korruse mereveebasseinis antakse kasutamiseks rätik ja jalatsid. Ainult kohvi ja aurusauna eest tuleks juurde maksta. Basseinist saab katuseterrassile patseerida ja vaade on super. Ega Opatijal peale 12 km rannaallee ja paari pargi suurt muud pakkuda polegi. Opatija on oma nime saanud 14 saj benediktiinide kloostri järgi, mille asemel seisab nüüd 1506. aastal ehitatud Sv Jakovi kirik. 1845. aastal ehitas Rijeka aadlimees Iginio Scarpa suure pargiga uhke Villa Angiolina, millest sai Opatija esimene hotell. Paar aastat hiljem külastas Opatijat Austria keisrinna Maria Anna ja kiiresti läks moodi siin suvitamine. Austriast Rijekasse rajati raudtee ja sealt Opatijasse omakorda trammitee.
Esimesel õhul jõudsime siiski pisikese jalutuskäigu teha ja siis enne sulgemist kell 23.00 ka basseinis ujuda. Basseinist sai meie lemmikkoht Opatijas. Päeval oli muud sebimist ja põhjamaalastele tunduski hotelli basseinis ujumine mõnusama jahutusena, kui lauspäikese käes keedetud merevees ulpimine.
No comments:
Post a Comment