Hommikusöök. Vaatame ainulaadset Montenegro fjordi - ainuke fjord Euroopas peale Norra omi. Külastame UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud Kotori linna. Sõidame tagasi Horvaatiasse ja avastame ilusaimat Dalmaatsia linna Dubrovnikut. Jalutame mööda turistide lemmikut Placat, näeme Onofrijeva purskkaevu, Rolandi kuju, Sponza ja vürsti paleed. Vaba aega võib veeta vanalinnas. Majutus samas hotellis.
Hommikusöögi elamused ei jää millegagi maha eilsetest saabumisel saadutest. Nagu pirakale hotellile kohane, on söögisaal hästi suur. Valisime endale akna all mõnusa laua ja avastasime, et see on mingile toale kinni pandud. Õnneks olime uudishimulikud ja ei hakanud kohe ümber kolima. Lähemal uurimisel selgus, et reserveering oli juba mitu kuud vana. Üsna nigelat hommikusööki elavdasid kiles keedetud viinerid, millest peale koorimist suurt midagi järele ei jäänud ja millel suurt mingit maitset ka polnud. Kõige krooniks oli kohv, millest üle kahe lonksu mul kõhtu ei läinud. Vanemad ja teadjamad inimesed arvasid, et tegemist oli sigurikohviga. No ma aru ei saa, igal pool Horvaatias oli suurepärane kohv, kuis siis Montenegros kohvi ei tunta? Aga ärkamiseks polnud kohvi vajagi, sest levisid jutud, et hotellis elavad ka prussakad ja sipelgad. Peale sööki uurisime oma toas iga kahtlasema nurga põhjalikult läbi, soovimatuid naabreid ei leidnud. Igaks juhuks toppisime kõik asjad kotti ja tõmbasime lukud kõvasti kinni, Vaatasime, et midagi söödavat peibutuseks ripakile ei jääks ja päev võis alata.
Kõigepealt väikene tuur Kotoris. Kolmnurksel maaninal asuv Kotor on nagu vana tuttav Itaaliast või Horvaatiast, ainult veneetsialikku peenust jääb vähem silma ja huvitaval kombel tundub ka avaram. Pisikese linna kohta on ohtralt linnaplatse kirikute ja muude tähtsamate hoonete juures. Antiikset Acruvium’i mainis Plinius Vanem 1.saj AD, kuid ilmselt ei asunud see täpselt Kotori kohal. Tõenäoliselt põgenesid Acruvium’i elanikud barbarite eest ja asutasid vana linna lähistele uue, Catarum’i, itaallaste Cattaro, slaavi variant siis Kotor. Seega juba iidsest ajast püsima jäänud nimi linnal. Kuigi ajalugu veidi kirjum, kui Horvaatia linnadel, on algus ikka samane: illüürlased, roomlased, Bütsants. 1185. aastal sai linnast Raška – keskaegse Serbia riigi osa, mida valitses Nemanjič’i dünastia. 1371. aastal võttis linna üle Ungari-Horvaatia kuningas Ludovic I, kümmekond aastat hiljem järgnes Bosnia kuningas Tvrtko (eriti väärikas auhind sellele, kes oskab nime arusaadavalt ja selgelt välja öelda). 1391-1420 oli linn vaba, kuid loobusid ise sellest Veneetsia Vabariigi kasuks. Siingi saabus pikk rahuperiood Veneetsia valitsuse all kuni aastani 1797. Järgnevad lühikesed Austria, Vene, Prantsuse, Montenegro ja Boka ning taas Austria perioodid. Peale I Maailmasõda eksisteeris Serbia, Horvaatia ja Sloveenia Kuningriik, peale II Maailmasõda oli üks kuuest vabariigist (Tšernogooria) Jugoslaavia Sotsialistlike Föderatiivse Vabariigi koosseisus, meie reisi planeerimise ajal eksisteeris veel 2003 aastal välja kuulutatud Serbia ja Montenegro Vabariik, kuid juba mais 2006 oli rahvaküsitlusel selgitatud, et Montenegro soovib iseseisvust. Ja lõpuks septembris Serbia selle faktiga ka nõustus kuigi sisseisvus oli välja kuultatud juba 3. juunil 2006.
Kolmnurksel maaninal müüridega ümbritsetud linnast voolab läbi Škruda jõgi, linna kohal kõrgub San Giovanni mägi samanimelise kindlusega, mis asub 250 m kõrgusel merepinnast. Kindlusemüüre on 4-5 km, müüride paksus kõigub 2-16 meetrini ja kõrgus kohati kuni 20 m. Osa Kindlustustest valmis juba Bütsantsi perioodil, kuid tänini vaadata olevas kogu hiilguses valmisid müürid 17-18 sajandil Veneetsia Vabariigi ajal. Pimedas on müürid vahvalt valgustatud, tore oli neid hotelli rõdult vahtida. Ja veel toredam oleks olnud veeta üks päev neil turnides. Et siis tahaks ikka tagasi…
Natuke linnas endas ringi vaatasime: merevärav aastast 1555, mõned suuremad linnaplatsid kellatorni (ajanäitaja), arsenali, printsi palee, tähtsamate linnakodanike majade ja kirikutega. Ühes armsas pisemat sorti St Lucas’e kirikus käisime ka sees. Selline armas romaani ja bütsantsi stiilide rosolje, mida ehib barokne kellatorn, eriliseks teeb kiriku fakt, et kirikut kasutasid nii katoliiklased kui ortodoksid, sest mõlemad altarid on olemas. Praegu on see siiski Ametlikult ortodoksi kirik. Ja seda kõike seletas meile lahke pühamees, kes meid ise sisse uudistama kutsus. Ei mingit muret paljalt välkuvate põlvede või õlgade pärast, lihtsalt tulge ja imetlege!
Veel jäi Kotor meelde kui kasside linn, siin oli neid küll iga ukse ja majanurga kohta üks. Korra oli mul vaateväljas 15 (VIISTEIST) kassi, liialdusega EI ole tegemist, pigem võis mul mõni pisem eksemplar, kes põõsast või suurema selja tagant hästi välja ei paistnud, kokku arvamata jääda.
Horvaatia
Ja algaski siis see vintsutusterohke sõit tagasi Dubrovnikusse. Juba kodus enne reisi vaatasime reisi kirjeldust lugedes kaardilt, et Dubrovniku kaugus Kotorist pole kuigi hull ja meile peaks jääma piisavalt aega linna uudistamiseks. Just praegu vaatasin ka veel Viamichelini leheküljelt – 83 km, sõiduaeg tund ja 13 minutit. No meil kulus selleks kolm korda enam. Vaid üks väike ummik oligi Horvaatia poole minnes ja aru ma ei saa, kuhu see aeg pandi. Dubrovnik on üks neid kavalaid ja kommertslikke paiku maailmas, kus osatakse raha teha juba sajandeid. Nagu igas korralikus muuseumis, tuleb Dubrovniku linna ekskursiooni eest maksta. Kuna linna süda asub kenasti müüride sees ja sisse pääseb vaid kahest väravast, siis on seda rahakogumist ka mugav korraldada. Linnas käivad ringi vanamoodsais rõivais linnavahid, kes eksinuile teed juhatavad, linnaplaane jagavad ja muidu sündmustel silma peal hoiavad. Küllap ka teatavad, kuhu vaja:-) Igatahes meie giid palkas südame värinal ekskursiooni tegema kena kohaliku Ivani, sest eelmise reisiseltskonnaga oli ta siin juba trahvi maksnud. Supervedamine meile, sest tulihingelise horvaatia noormehe jutt oma kodulinnast oli igatahes väärt elamus. Ekskursiooni nael oli kindlasti viimase sõja memoriaali külastamine, kus võis näha pilte ja filme varemeis linnast. Fantastiline, milline töö on ära tehtud linna taastamisel! Purustuste ulatusest ettekujutust omamata linnas jalutades poleks küll uneski suutnud aimata, kui sile mõni paik alles ligi viisteist aastat tagasi oli.
Iseenesest muidugi armas linn umbes 50-60 tuhande elanikuga. Nagu siinkandis ikka, panid linnale aluse vanad kreeklased, millest sai hiljem roomlaste Epidaurum. 7-12 saj alluti Bütsantsile. Linn on kandnud nime Ragusa ja Dubrovniku nime all on linna mainitud esmakordselt aastal 1189. 1205. algas 150 aastane Veneetsia periood ja selle lõpetasid Ungari-Horvaatia kuningad, kes kordagi ei sekkunud linna valitsemisse. 1526.a sõjast alates hakati tribuuti maksma türklastele, kuid linn kujutas endast enam-vähem sõltumatut linnriiki. 16.sajandil oli Dubrovnikul 4000 meremeest, 180 laeva ja loomulikult oli end linnas sisse seadnud juudi kogukond – kõik müüride ääred olid ju raha lõhna täis, kes endale sünagoogi, ainsa mittekatoliikliku pühamu rajasid. Seda sorti asutis on linnas praegugi. Linna valitses kolm nõukogu, mida juhtisid rektorid (või vürstid äkki, inglise keeles on küll rector), keda määrati ametisse vaid kuuks. Suurde Nõukogusse kuulusid kõik täiskasvanud mehed ja nemad valisid ka Väikese Nõukogu ning Senati, mis tegelikult riiki juhtis. 1667.aastal tabas linna maavärin, milles hukkus üle 5000 linnakodaniku ja purunes enamus hoonestust. Taastamisel sai linn uue barokkstiilis näo. Maavärinast ja ime läbi ka 1991. aasta sõjast pääses vaid Sponza palee, milles nüüd asub riigi arhiiv (ja minu mäletamist mööda asus selles hoones ka memoriaal) ja osaliselt vürsti palee. Endisi õitseaegu Austria võimu all linn tagasi ei saanudki.
Müür, mis linnal sajandeid õitsengut on aidanud nautida, on vägev – 1940 m pikk. Juba 9. sajandil aitas see 15 kuud saratseenidele vastu panna. 14.sajandiks oli müüri paksus 1,5 m ja sellel oli 14 kantsi, kuid 16.sjandi õitsengut see kaitsma ei sobinud. Müür ehitati paksemaks, mere poolne siis 1,5-3 m liuseks ja maa poolt koguni 4-6 m laiuseks. Lisaks ehitati 2 ümartorni, 12 valvuritorni, 5 bastioni ja veel üht-teist muudki. Müürides kokku on neli väravat, 2 merelt ning läänevärav ja idavärav maalt. Kahjuks jäi aja puudusel ära meie ringkäik müüril ja see ikka natuke kripeldab hingel. Seega jääb Dubrovnik ilmselt ikka nende linnade nimekirja, kuhu kord tagasi tahaks.
Läänes asub põhivärav Pile (Pyle kr keeles värav), mille kaudu me linna läksime ja kohe värava lähedal on suur Onofrijevi purskkaev. Selle rajas Napoli meister Onofrio della Cava 1438.a. 12 km linnast eemal asub kaev, mis varustab nii suurt kui ka idaväravas asuvat väikest Onofrijevi purskkaevu veega. Suur purskkaev hävis maavärinas ja praegune on kaotanud hulga skulptuure ja dekoratiivsust, kuid 16 maski, millest purskub vett, on siiski originaalid. Mööda peatänavat, millel kaks nime – Placa või Stradun ja mis peakski see superkuulus valge sillutisega tänav olema, suundusime itta jõudes välja Luža väljakule, kus asuvad siis linna olulisemad vaatamisväärsused: Sponza palee, Kellatorn, valvurimaja, väike Onofrijevi purskkaev ja Sv Blasiuse katedraal. Veel asub siin legendaarse keskaegse rüütli Rolandi sammas, mis püstitati 1418. aastal Ungari rüütli Sigismundi auks, kes tollal Dubrovnikut kaitses. Kuju on tihti platsil nihutatud, kuid kuju jalamile Rolandi küünarvarre järgi märgitud Dubrovniku mõõtühik ell ehk siis 51,1 cm on jäänud muutumatuks. Eks me veidi veel linnas ringi tuterdasime, heitsime pilgu ühelt madalamalt tasuta vaateplatvormilt Lokrumi saarele jm ümbrusele ja oligi ärasõit.
Montenegro
Tagasi Kotoris, läksime linnatuurile. Meie hotellis elas hulk itaallasi, kes meile hotelli saabudes kostümeerituna linna poole tõtates vastu tulid. Kusagil pidi toimuma karneval. Natike me hotellis koperdasime ju ka, aga kui me vast ikka vähem kui tunnikese pärast linnaplatsile jõudsime, oli värk juba läbi. Muusikatümpsu ikka oli veel kuulda, aga targem oli hoopis linna peale luusima minna. Üks eesmärk oli meil ikka ka, tahtsime üles leida ühe vana kaevu. Siiani on mulle mõistatuseks, miks see leidmata jäi, sest kaardi järgi mingis võimatus paigas see küll ei asu. Kolistasime siis niisama mööda kitsaid ja käänulisi tänavaid, loomulikult sattusime kellegi privaatalale ka, aga vaade sealt oli väärt ja kurjustama keegi ei tulnud.
Kui kell lõpuks juba uut päeva näitas, istusime veel mõneks ajaks jalgu puhkama, et jaksaks ikka tagasi hotelli minna. Ja vot siis saabus Montenegro nael – linnas kadus elekter. Eks hoiatavat kõuemürinat oli juba mõnda aega kuulda olnud ka. Pilkane pimedus, kui kusagil mingigi tuli läideti, siis aknad on ju kõik luukidega kinni. Meil vedas muidugi mitmekordselt: pargi servas, kus istusime, oli kohvik ja seal sätiti laudadele tulukesed, mis aitasid meiegi peades tulukese läita ja esimesest ehmatusest üle saada; õnneks olime siin juba hommikul tuuritanud ja me teadsime, et siitsamast viib tee vanalinnast välja, sest esialgset plaani läbi vanalinna hotelli naasta oleksime sealses tänavarägastikus küll lennuki väljumiseni = valgeks minemiseni teostanud (hea, kui ninad oleks pähe jäänud, sest vastu majanurka põrgata poleks mingi kunst olnud); veel oli meie varustuses ühe kaaslase mobiil, millega sai iga kümne sammu tagant ümbrust uurida ja tegevusplaani koostada; ja viimane trump olid muidugi kohalikud noored, kelle diskopeod vanalinnas olid ootamatu lõpu saanud ja kes olid loomulikult kohastunud sealsete elamistingimustega. Nende tulukeste järel siis fjordi kaldale lõpuks jõudsime ja huvitaval kombel tundus sealne ööpimedus hulga valgem, tulukesi paistis muidugi ka jahtidelt. Õnneks täitus linn ennem taas valgusega, kui me fjordi kaldalt hotellini jõudmiseks uuesti linna sisse pidime pöörama. Hommikul ei teadnud pimendamisest pool rahvast muidugi midagi, sest varase tõusmise pärast enamus ka varakult magama heitis. Aga üks naisterahvas pidi selle lõbu siiski vannis üle elama… Ja meie ei imesta enam kunagi, miks meile kingitakse välgumihkel ega jäta seda kuhugi koti põhja vedelema ja kui me juhtume kusagil võõrsil kahtlast küünlajuppi nägema, siis meie pistame selle ettenägelikult endale kotti!
