Hommikusöök hotellis. Külastame Pula linna, kus on säilinud suur Vana-Rooma aegne areen. Külastame kirevat turuplatsi Rovinjis, kus saab osta kohalikku juustu, viinamarju ja muud. Mereäärses Poreci linnas vaatame veneetsiapärast arhitektuuri ja mosaiikidega kaunistatud basiilikat. Viinamarjakasvatuspiirkonna läbimise järel avaneb imeilus vaade Aadria merele ja Horvaatia arvukatele saartele. Külastame künka peal asuvat, mitmete kunstnike lemmiklinna Motovuni. Majutus samas hotellis Opatijas, kus eelnevatel öödel.
Vat see päev polnud enam miskine petukaup ja läks kõik täie ette. Päevakorras oli Istria poolsaar.
Kõigepealt külastasime mütoloogiast Argonautide kodulinnana tuntud 3000 aasta vanust Pulat. 1-2 sajandil Rooma riigi linn arvatavalt 35-50 tuhande linnakodanikuga. Siia hulka ei ole arvatud orje, seega võiks arvata, et tol ajal elas linnas rahvast üsna sama hulk kui praegu – 80 000. Pula linna uhkus on kahtlemata Rooma aegne amfiteater, mis on üks kuuest tänapäeval eksisteerivast amfiteatrist. Teater rajati Claudiuse ajal ja laiendati 79. AD Vespasianuse ajal, mil see mahutas 23 000 vaatajat ja sissepääse oli paarikümne ringis. Caligula valitsuse ajal olevat mänge korraldatud 300 päeval aastas, kusjuures need olid vaatajaile tasuta, maksma pidi kulutused linn. Päris täies hiilguses teater säilinud ei ole - keskajal kasutati ehitist viljaaida ja ka hobusetallidena, samuti on osa teatrist leidnud uue elu lossimüürides. Siiski mahutab teater tänapäeval 5000 pealtvaatajat ja paistab väljast üsna imposantne. Aga sisu tundub jah võrreldes Colosseumiga hõredavõitu. Pulas sõime ikka jälle jäätist ja pildistasime selliseid nõukahõngulisi monumente – mingi kahtlase sisu ja väärtusega ankur ilusa pargi servas ja võidukas madrusest hääletaja amfiteatri taustal. Ühe üllatava leiu tegime veel - täiesti amfiteatri kõrval seisab tõeline kummitusmaja, millest pilt kahjuks välja ei tulnud (ikkagi kummitus!), aga filmi sisse siiski jäi. Veel väärib Pula linnas vaatamist 1. saj BC triumfikaar ja 1. saj AD tempel, mis on 17 m pikk ja 6 m lai.
Vat see päev polnud enam miskine petukaup ja läks kõik täie ette. Päevakorras oli Istria poolsaar.
Kõigepealt külastasime mütoloogiast Argonautide kodulinnana tuntud 3000 aasta vanust Pulat. 1-2 sajandil Rooma riigi linn arvatavalt 35-50 tuhande linnakodanikuga. Siia hulka ei ole arvatud orje, seega võiks arvata, et tol ajal elas linnas rahvast üsna sama hulk kui praegu – 80 000. Pula linna uhkus on kahtlemata Rooma aegne amfiteater, mis on üks kuuest tänapäeval eksisteerivast amfiteatrist. Teater rajati Claudiuse ajal ja laiendati 79. AD Vespasianuse ajal, mil see mahutas 23 000 vaatajat ja sissepääse oli paarikümne ringis. Caligula valitsuse ajal olevat mänge korraldatud 300 päeval aastas, kusjuures need olid vaatajaile tasuta, maksma pidi kulutused linn. Päris täies hiilguses teater säilinud ei ole - keskajal kasutati ehitist viljaaida ja ka hobusetallidena, samuti on osa teatrist leidnud uue elu lossimüürides. Siiski mahutab teater tänapäeval 5000 pealtvaatajat ja paistab väljast üsna imposantne. Aga sisu tundub jah võrreldes Colosseumiga hõredavõitu. Pulas sõime ikka jälle jäätist ja pildistasime selliseid nõukahõngulisi monumente – mingi kahtlase sisu ja väärtusega ankur ilusa pargi servas ja võidukas madrusest hääletaja amfiteatri taustal. Ühe üllatava leiu tegime veel - täiesti amfiteatri kõrval seisab tõeline kummitusmaja, millest pilt kahjuks välja ei tulnud (ikkagi kummitus!), aga filmi sisse siiski jäi. Veel väärib Pula linnas vaatamist 1. saj BC triumfikaar ja 1. saj AD tempel, mis on 17 m pikk ja 6 m lai.
Vahepeal jõudsime teha mõnusa ujumispeatuse ei tea kus. Paik oli mõnusalt inimtühi rand väikelinna serval. Igatahes on merre pääsemine Horvaatias ikka täiesti võimatu. Sealse ranna suhteliselt peenikese ja terava kiviklibu eelistasin Nike kingades ületada ja nendes ma siis ujusin kah. Vesi ise oli väga mõnus, hästi läbipaistev ja veel mitte liiga soe.
Järgmine peatus Rovinj. Praegu elab siin 15 000 elanikku. See on kunagi roomlaste poolt saarele rajatud sadam. 1763. aastal täideti meri ja saar ühendati mandriga. Peale Rooma, Bütsantsi ja Frangi riikide võimu järgnenud pikk (1283-1797) Veneetsia periood on linnakesest kujundanud eheda Itaalia. Keset saart olevat künkakest troonib Sv Eufemije katedraal, selle ümber on tihedalt punaste katustega maju, mille vahelt mitte väga kitsad trepptänavad otse merre viivad. Veneetsiast tuttav tunne selle vahega, et siin vist lausa paadiga majja sõita ei saa. Selles linnas saime ka kaks täiesti uut kogemust. Katedraali 61 m kõrgune torn on täpne Veneetsia Püha Markuse kellatorni koopia, vaid veidi väiksem, kuid siiski Istria kõrgeim. Katedraali torni viiv trepp algab mõne tubli kivimürakaga, mis meid muidugi trepi tõelise olemuse suhtes täiesti eksitas, sest sellele järgneb väga järsk peaaegu püramiidjaks kulunud puuastmetega taevaredel, mis viimasel paaril meetril punaseks võõbatud tuletõrjeredeliks üle läheb. Nii vaevast ronimist pole meil ennem küll ette tulnud, aga vaade oli võrratu nagu sealkandis ikka. Ja kui me siis lõpuks oma taevateelt alla saime ja kiiresti esimesse vetsu punusime, kasseeriti meilt tavalise 2 kuna asemel 4. No mõtlesime sõna otseses mõttes, et p…sse need paar kuna, häda oli kokkuhoiuks liiga suur. Meie üllatuseks pisteti peale täiesti korras ja normaalse vetsu külastamist mõlemale pihku postkaart katedraali pildiga, mis reeglina igal pool 2 kuna maksiski. Meil ikka juhtub! Ja lõpuks Rovinjis on ka täitsa arvestatav turg, siit ostsime omale esimesed virsikud ja viinamarjad siin Horvaatia pinnal, nämma.
Järgmine peatus Rovinj. Praegu elab siin 15 000 elanikku. See on kunagi roomlaste poolt saarele rajatud sadam. 1763. aastal täideti meri ja saar ühendati mandriga. Peale Rooma, Bütsantsi ja Frangi riikide võimu järgnenud pikk (1283-1797) Veneetsia periood on linnakesest kujundanud eheda Itaalia. Keset saart olevat künkakest troonib Sv Eufemije katedraal, selle ümber on tihedalt punaste katustega maju, mille vahelt mitte väga kitsad trepptänavad otse merre viivad. Veneetsiast tuttav tunne selle vahega, et siin vist lausa paadiga majja sõita ei saa. Selles linnas saime ka kaks täiesti uut kogemust. Katedraali 61 m kõrgune torn on täpne Veneetsia Püha Markuse kellatorni koopia, vaid veidi väiksem, kuid siiski Istria kõrgeim. Katedraali torni viiv trepp algab mõne tubli kivimürakaga, mis meid muidugi trepi tõelise olemuse suhtes täiesti eksitas, sest sellele järgneb väga järsk peaaegu püramiidjaks kulunud puuastmetega taevaredel, mis viimasel paaril meetril punaseks võõbatud tuletõrjeredeliks üle läheb. Nii vaevast ronimist pole meil ennem küll ette tulnud, aga vaade oli võrratu nagu sealkandis ikka. Ja kui me siis lõpuks oma taevateelt alla saime ja kiiresti esimesse vetsu punusime, kasseeriti meilt tavalise 2 kuna asemel 4. No mõtlesime sõna otseses mõttes, et p…sse need paar kuna, häda oli kokkuhoiuks liiga suur. Meie üllatuseks pisteti peale täiesti korras ja normaalse vetsu külastamist mõlemale pihku postkaart katedraali pildiga, mis reeglina igal pool 2 kuna maksiski. Meil ikka juhtub! Ja lõpuks Rovinjis on ka täitsa arvestatav turg, siit ostsime omale esimesed virsikud ja viinamarjad siin Horvaatia pinnal, nämma.
Poreči kohta kehtib kõik see jutt, mis eelnevalt juba räägitud: ikka roomlased, bütsantslased, frangid ja siis veneetslased. Samuti pisikesel poolsaarel tihedalt punaseid katuseid, kitsad väga itaaliapärased tänavad ja võrreldes eelmiste linnadega rohkem veneetsia gootikat. Kunagi oli siin Veneetsia Vabariigi keskus. Suurim vaatamisväärsus on varakristlik 4. saj Bütsantsi stiilis Euphrasia basiilika, mida me ka mõnuga vaatama-filmima asusime. Järsku tõusis kõva kisa ja meid saadeti lärmi saatel kiiresti välja. Õnneks me jõudsime juba põhilise kaadrisse püüda. Oma 10 000 elanikuga Poreč sarnaneb eelmistele ka selle poolest, et siingi linnas seisab üks üpris võiduka olemisega pilotkaga hääletaja. Sellest linnast ostsime tütrele sünnipäevakingiks kuldketi jalgpalliga. Kauba peale kingiti meile poe logoga välgumihkel. Sel hetkel tundus kummalise kingitusena. Reisi viimasel päeval tõdesime, kui asjaliku ja vajaliku vidinaga ikkagi tegu on.
Edasi viis meie tee merepinnast 500 m kõrgusele 11 saj linna Motovuni. Teel sinna umbes 14.00 paiku jäi meile silma termomeetri hull näit 52°C. Sellesse linna sõit kujunes ümbersõitude tõttu hulga pikemaks, kuid see-eest ilmselt hoopis nauditavamaks käänulistel mägiteedel keerutamiseks. Motovuni kitsukesed tänavad ei võimalda sinna bussiga sisse sõita ja parkimiskohtki on täpselt vaid meie bussile paras. Motovuni jalgsi vallutates olime kindlad, et termomeeter ei valetanud poolt kraadigi mitte. Päris vana Motovuni keskust ümbritseb 13-14. saj originaalmüür. Linna suurenedes on hiljem ehitatud veel teinegi müür, mille 15. saj väravatorn ühendab ülalinna alllinnaga, mis ju ka tegelikult ülemine on, sest oleme ikka üpris kõrgel mäe otsas. See on tegelikult väga väike linn ja alalisi elanikke vist vaid mõni tuhat, küll pidada siin igasugu kunstnike lemmikpaik olema ja vaadet nautides ei pane see tõsiasi imestama. Vabu ja ühtlasi muidugi ka parajalt räämas maju paistab siin veel küllaga olema. Rahvast me siin üleliia ei kohta ja on mõnus avastada, et linna platsil peale meie mitte kedagi polegi. Kuna olime välejalgselt mäkke saanud, siis jõudsime täiesti inimtühjast linnaväljakust mõne pildigi klõpsida. Tegelikult teeb meele ikka väga nukraks tõsiasi, et igas vähegi huvitavamas paigas tungleb hullult rahvast.
Edasi viis meie tee merepinnast 500 m kõrgusele 11 saj linna Motovuni. Teel sinna umbes 14.00 paiku jäi meile silma termomeetri hull näit 52°C. Sellesse linna sõit kujunes ümbersõitude tõttu hulga pikemaks, kuid see-eest ilmselt hoopis nauditavamaks käänulistel mägiteedel keerutamiseks. Motovuni kitsukesed tänavad ei võimalda sinna bussiga sisse sõita ja parkimiskohtki on täpselt vaid meie bussile paras. Motovuni jalgsi vallutates olime kindlad, et termomeeter ei valetanud poolt kraadigi mitte. Päris vana Motovuni keskust ümbritseb 13-14. saj originaalmüür. Linna suurenedes on hiljem ehitatud veel teinegi müür, mille 15. saj väravatorn ühendab ülalinna alllinnaga, mis ju ka tegelikult ülemine on, sest oleme ikka üpris kõrgel mäe otsas. See on tegelikult väga väike linn ja alalisi elanikke vist vaid mõni tuhat, küll pidada siin igasugu kunstnike lemmikpaik olema ja vaadet nautides ei pane see tõsiasi imestama. Vabu ja ühtlasi muidugi ka parajalt räämas maju paistab siin veel küllaga olema. Rahvast me siin üleliia ei kohta ja on mõnus avastada, et linna platsil peale meie mitte kedagi polegi. Kuna olime välejalgselt mäkke saanud, siis jõudsime täiesti inimtühjast linnaväljakust mõne pildigi klõpsida. Tegelikult teeb meele ikka väga nukraks tõsiasi, et igas vähegi huvitavamas paigas tungleb hullult rahvast.
Tagasiteel Opatijasse sõidame läbi Rijeka linnast. Tohutu suurte tööstusmaastike ja tõeliselt maotu ning õudse Lasnamäe taustal paistab siinne vanalinn läbisõitjale üsna mannetu. Samas mulje on ikka vapustav, nii suuri ja hulle kortermaju polnud küll ennem näinud ja erinäolisi tööstushooneid niisuguses kontsentratsioonis samuti mitte. Kogu selle nägemuse tegi veidigi nauditavamaks taas tohutu suur jahisadam vanalinna südames.
No comments:
Post a Comment