Hommikusöök hotellis. Väljasõit Plitvička järvede rahvusparki, mis on Euroopa ühe kaunima loodusliku kohana kantud UNESCO nimekirja. Metsaga kaetud mäed, 16 kaskaadide ja koskedega ühendatud läbipaistva helesinise veega järve. Laevasõit ja kerge jalutuskäik kaunis looduses. Ööbime kesklinna hotellis** Šibenikus.
Väga armsast Opatija hotellist oli kahju lahkuda ja sisetunne ütles, et enam sellist luksust meile ei pakuta ka. Tagantjärgi teame, et iga korraga läksid öömajad ikka järjest põnevamaks. Tegime hommikul veel viimased pildid hotelli siseõues seisva Opatija sümboli koopia juures. See on naine kajakaga, kes seisab meres kaljul ja poseerib promenaadil patseerijatele tagumikuga. Hotellikoopiaga näost-näkku kohtudes paistis päris kena naine olema.
Seda päeva alustasime lohutussõiduga. Tegime Plitvičkasse sõidul väikese haagi, et saaksime mingigi pildi Horvaatia saartest ja jala ka teise päeva plaanis olnud Krka saarele korraks maha panna. Enamus saari paistsid paljaste või väga kidura taimestikuga kivimügaratena. Krk ongi neist kõigist suurim. Ega meil rohkem aega polnudki, kui sõita üle 1,2 km pikkuse silla, külastada silla lõpus saarel kena sinist plastmassvetsu ja pildistada ennast sillal Krčki Most märgi juures. Sõit piki rannikut sillast kuni Senj linnani oli muidugi super. Sini-sinised laguunid, pisikesed mõnusad linnakesed olid tegelikult läbisõitugi väärt küll, samuti Vratniku mäekuru. Siin nägime ja filmisime sõja jalgu jäänud Horvaatia külasid, mis kohati taastatud, kuid palju on veel ka päris tühje tondilosse. Kusagil pidada olema veel ka täiesti mahajäetud külasid, mis ennem serblastele kuulusid ja horvaat serblase majja mingil juhul elama ei lähe. Nii nad siis lagunevadki. Sõitsime läbi Otočaki linna, kus veel paar aastat tagasi pea igal majal sõjahaavad näha olid. Nüüd tabas meie kaamera vaid mõne sellise maja, linn on kenasti korda tehtud.
Väga armsast Opatija hotellist oli kahju lahkuda ja sisetunne ütles, et enam sellist luksust meile ei pakuta ka. Tagantjärgi teame, et iga korraga läksid öömajad ikka järjest põnevamaks. Tegime hommikul veel viimased pildid hotelli siseõues seisva Opatija sümboli koopia juures. See on naine kajakaga, kes seisab meres kaljul ja poseerib promenaadil patseerijatele tagumikuga. Hotellikoopiaga näost-näkku kohtudes paistis päris kena naine olema.
Seda päeva alustasime lohutussõiduga. Tegime Plitvičkasse sõidul väikese haagi, et saaksime mingigi pildi Horvaatia saartest ja jala ka teise päeva plaanis olnud Krka saarele korraks maha panna. Enamus saari paistsid paljaste või väga kidura taimestikuga kivimügaratena. Krk ongi neist kõigist suurim. Ega meil rohkem aega polnudki, kui sõita üle 1,2 km pikkuse silla, külastada silla lõpus saarel kena sinist plastmassvetsu ja pildistada ennast sillal Krčki Most märgi juures. Sõit piki rannikut sillast kuni Senj linnani oli muidugi super. Sini-sinised laguunid, pisikesed mõnusad linnakesed olid tegelikult läbisõitugi väärt küll, samuti Vratniku mäekuru. Siin nägime ja filmisime sõja jalgu jäänud Horvaatia külasid, mis kohati taastatud, kuid palju on veel ka päris tühje tondilosse. Kusagil pidada olema veel ka täiesti mahajäetud külasid, mis ennem serblastele kuulusid ja horvaat serblase majja mingil juhul elama ei lähe. Nii nad siis lagunevadki. Sõitsime läbi Otočaki linna, kus veel paar aastat tagasi pea igal majal sõjahaavad näha olid. Nüüd tabas meie kaamera vaid mõne sellise maja, linn on kenasti korda tehtud.
Plitvička pargi külastus sujus küll täpselt nagu lubatud. Park on 300km² suur ja asub 502-637 m üle merepinna. Jalutuskäik ise on umbes 4-5 km, vahepeal saab sõita ka järvel. Kiiret polnud, kõige jaoks piisas ajast. Keila joal käinud künkainimesele on see kõik ikka vapustav isegi keset suve, kui on näha, et vett võiks kevadel lausa poole rohkem olla.
Plitvičkast viis tee edasi meie uude koju Šibenikku. Sõitsime üle ja läbi Valeniki mägede, mis on Dinaaride eelmäed. 5,5 km pikkusele Sveti Roki tunnelile järgnes sõit üle lahe. Seal kasvas ikka väga kidur taimestik. Sadade aastate vältel on kohalikud ladunud kilomeetrite kaupa kiviaedu selliste umbes meeter korda meeter ruudukestena, mille keskel siis enamasti oliivipuu kasvas. Jaseničes tegime ujumispeatuse. Millegipärast ujusid vaid giid ja veel paar õnnelikku, kes alati ujukaid kaasas või seljas kannavad. Giid raius küll kui rauda, et oli meile sellest võimalusest rääkinud, aga terve bussitäis inimesi ei saa ju opakad olla! Selline lugu ajas harja punaseks küll seda enam, et kusagil sealkandis nägime kraadiklaasi, mis näitas 28°C. Sellel teekonnal tegime ka tähelepaneku, et kell 19.22 on päike loojumas, kukub kiiresti ja järsku nagu kivi ning
Plitvičkast viis tee edasi meie uude koju Šibenikku. Sõitsime üle ja läbi Valeniki mägede, mis on Dinaaride eelmäed. 5,5 km pikkusele Sveti Roki tunnelile järgnes sõit üle lahe. Seal kasvas ikka väga kidur taimestik. Sadade aastate vältel on kohalikud ladunud kilomeetrite kaupa kiviaedu selliste umbes meeter korda meeter ruudukestena, mille keskel siis enamasti oliivipuu kasvas. Jaseničes tegime ujumispeatuse. Millegipärast ujusid vaid giid ja veel paar õnnelikku, kes alati ujukaid kaasas või seljas kannavad. Giid raius küll kui rauda, et oli meile sellest võimalusest rääkinud, aga terve bussitäis inimesi ei saa ju opakad olla! Selline lugu ajas harja punaseks küll seda enam, et kusagil sealkandis nägime kraadiklaasi, mis näitas 28°C. Sellel teekonnal tegime ka tähelepaneku, et kell 19.22 on päike loojumas, kukub kiiresti ja järsku nagu kivi ning
päikeseketta kadudes valitseb kottpimedus.
Šibenik on imearmas pika rannapromenaadi, mõnusate parkide ja oma uhkuse Sv. Jakovi katedraaliga. Elanikke 50 000. Esimese hooga ei saanud me kusagil oma bussiga parkida, juhatatati siia-sinna, vingerdasime kitsastel tänavatel ennast aina korrates, kuni peatusime n.ö linna taga metsas. Metsa asemel oli suur parkla, tirisime oma kotid läbi rannaäärse kalaturu juba kobedamale rannapromenaadile ja promeneerisime paarkümmend minutit hotellini. Ka siin ootas meid lubatud kahe tärni asemel hoopis kolm. Ega elamisel midagi viga polnud, ainult katedraal oli kole lähedal ja lärm varahommikul neis tornides on ikka võimatu. Hotelli nimi on Aadria, kohalikku keeli seisab siis sildil Jadran. Kuna kätte oli jõudnud esimene august (tütre sünnipäev), siis otsustasime väikese kohaliku õhtusöögi teha. Söögikohti on palju, kõik ülerahvastatud ja kärarikkad, hullult itaallasi. Itaalia makaronide juurde jäimegi. Peale sööki veel pisike tiir rannal ja rohkemaks aega ega jaksu enam polnudki.
No comments:
Post a Comment